erakogu Aasta Hiiumaa haiglas günekoloogina töötanud dr Lakatoš ütleb, et Hiiumaa haiglas on head võimalused sünnitusabi osutamiseks: sünnitustuba on suurepärane, operatsioonituba ootamatusteks valmis ja kirurg vajadusel abistamas.
“Ja kui kirurgil on abi vaja, lähen mina talle appi – niisugune vastastikune väga hea koostöö on haiglas,” lisab Lakatoš.
Aasta jooksul on doktoril olnud vaid üks juhus, kui sünnitaja on tulnud kopteriga mandrile saata. “Poolteist-kaks tundi ja juba on abi kohal,” on dr Lakatoš ka kopteriteenusega rahul.
Kogukond öelgu sõna sekka!
Dr Lakatoš ütleb, et Hiiumaal peab olema võimalik sünnitusabi saada. “Mulle kui sünnitusabi arstile ja teistele meedikutele siin saarel on kujuteldamatu, et sünnitusabi siin ei ole. Kui ükski raviasutus ei saa sünnitusabi osutada, siis millal peavad rasedad naised siit ära kolima?” sõnastab ta hiidlaste küsimuse. “Ma väga loodan, et Hiiumaa kogukond ja omavalitsused ütlevad oma otsustava sõna!”
Kuidas dr Lakatoš, kes polnud kuni viimase ajani Eesti saartel käinudki, üldse Hiiumaale tööle sattus? Kui dr Lakatoš käis mõni aasta tagasi esmakordselt Hiiumaal ülikooliaegset tuttavat, aastaid siinses haiglas naistearstina töötanud dr Tingast külastamas ja haiglaga tutvumas, sattus ta laeval vestlema dr Kersti Kuke ja dr Leonhard Kukega, kes tulid Hiiumaa haiglast vastuvõtte tegemast.
Asjade loomulik jätk oli, et mullu kevadel võttis dr Leonhard Kukk, siis juba haigla nõukogu liikmena, uuesti dr Lakatošiga ühendust ja algasid tõsisemad läbirääkimised naistearsti Hiiumaale kolimiseks. Möödunud aasta augustist töötab dr Lakatoš Hiiumaal igas kuus kolm nädalat ja ühe viibib mandril: “Siis teen veel endistes töökohtades valveid ja mõned lõikused,” selgitab ta.
Tivodar Lakatoš sündis Taga-Karpaatias [praegu Ukraina lääneosa haldusüksus, mis piirneb Poola, Slovakkia, Ungari ja Rumeeniaga – toim] Solotvina kaevurite linnas. Pärast keskkooli lõpetamist 1973. aastal otsustas ta tulla õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas venekeelse õppekava alusel. Dr Lakatoš sai suunamise Narva haiglasse, hiljem töötas kümme aastat Jõgeva haigla sünnitusosakonna juhatajana, seejärel Tallinnas Magdaleena haiglas ja Rakvere haiglas. Koduses Ungaris töötas dr Lakatoš vahepealsel ajal kaks aastat. Dr Lakatoš on abielus, tal on kaks täiskasvanud poega ja kaks väikest lapselast.
Dr Lakatoš ütleb, et Hiiumaal on teda vastu võetud suurepäraselt. “Sellised väikesed kohad on mulle eluaeg meeldinud,” ütleb ta ja lisab, et kui on olnud Tallinnas vaid mõne päeva, igatseb juba Hiiumaad: “Kui tulen praamist maha: ilus loodus, ilus vaikus.”
Lakatošide pere elab Hiiumaal Lõpe külas. “Ma olen väga tänulik, et leiti üks suurepärane hubane korter. Minu aknast välja on fantastiliselt ilus vaade. Abikaasaga vaatasime, kui hea siin on lapselapsi kasvatada!” on dr Lakatoš rahul.
Kes tuleb pärast meid?
Dr Lakatoš teab täpselt, et pensionini on tal jäänud kaks aastat ja seitse kuud. “Kui jõudu ja vajadust on, siis loomulikult ma töötan veel,” ütleb ta. “Äkki taevane isa vaatab mu peale ja lubab mul veel kümme aastat olla oma erialal.”
Lisaks sünnitusabi säilimisele on dr Lakatošil aga veel üks mure: paljud Hiiumaa arstid on vanuses 60 ja rohkem. “Aga kes tuleb pärast meid?” küsib ta ja lisab, et väikeses haiglas töötav eriarst peab olema kursis nii kirurgia kui sisehaigustega. Valikud selleks tuleb teha juba ülikooli viimastel kursustel.
“Ma tean ühte toredat neiut, kes läheb Tartu ülikooli arstiteaduskonna neljandale kursusele. Kui ta lõpetab ülikooli, kas ta on nõus spetsialistina oma kodusaarele tagasi tulema?” mõtiskleb dr Lakatoš.
Ja lisab, et omavalitsus peab panema paika kava, kuidas motiveerida siia tulevat arsti. “Juba täna tuleb mõelda selle peale, kes ravib lapsi kümne aasta pärast!”
Liina Siniveer
Artikkel Hiiu Valla Teatajast
