NASA “Kuna Tõrvanina ja Kärdla suplusrand asuvad Tareste lahe ääres, siis samad tulemused on ka Kärdla ranna suplusvees,” ütles terviseameti Lääne talituse Hiiumaa esinduse inspektor Tiina Vainomäe, kes käis eelnimetatud kolmest supluskohast proove võtmas reedel.
Vainomäe ütles, et osavallad panevad Luidja, Tõrvanina ja Kärdla supluskohta välja sildid, et suplemine pole soovitav.
Analüüsid saadeti Tallinna ja juba pühapäeva saatis TÜ Eesti mereinstituudi teadur Andres Jaanus vastused. Neist selgub, et 27. juulil võetud proovidest oli sinivetikate hulk kriitiliselt suur Luidja supelrannas.
Kokkuleppeliselt loetakse sinivetikaõitsengu läviväärtuseks üksiku liigi biomass 0,5 milligrammi liitris vees, vetikate intensiivse õitsenguga on tegu, kui väärtus ületab 1 milligrammi liitris ja Luidja rannas moodustasid kolm vetikaliiki kokku biomassiks 15,6 milligrammi liitris.
Luidja rannas vohasid potentsiaalselt mürgised liigid Nodularia spumigena ja Dolichospermum spp, mis moodustasid 97 protsenti sinivetikate biomassist. Ülejäänud 3 protsenti andis Aphanizomenon flosaquae, mis Läänemeres pole teadaolevalt mürgine.
Tõrvanina supelrannas domineeris samuti liik N. spumigena, ent seda oli umbes 15 korda väiksemas koguses kui Luidjal. “Samas viitab nii Luidja kui Tõrvanina proovides ohtralt leiduv ränivetikas Nitzschia paleacea, et suur osa Nodularia niitidest on juba lagunemisstaadiumis ning mürkained võivad püsida vees ka siis, kui vetikamassi enam reaalselt näha pole,” selgitas teadur.
Kassari supelrannas oli sinivetikate hulk väga väike (<0,1 mg/l) ja vees viibijatele see ohtu ei kujuta.
Kui vetikaid mõnda lahe-soppi korraga liiga palju saab, võivad need inimeselegi ohtlikud olla: sinivetikatest tingitud mürgistuse tunnused on sarnased gripi tunnustega – esineb palavik, nohu, lihasvalu, halb enesetunne, kõhulahtisus ning naha ja silmade punetus. Ohtlik on sinivetikatega saastunud vesi loomadele juhul, kui nad seda vett joovad.
