Enklingelt voorib Kumlinge saarele päevas mitu-mitu korda Rosella II nimeline praamike. Huvitaval kombel sõitis see siin pooliseseisvas Ahvenamaa riigis Soome lipu all.
Sõit kestis vaid viisteist minutit. Möödus Stenskäri saareke. See on üks karuse vaippõõsastikuga kaetud omaette maailm, turjal madalaid lehtpuusalusid, lõunaotsas laskub tumedate kaljude plokistik merre. Sel saarel peaks leiduma paekive, ent palja silmaga ei seletanud ma siit pardalt vähimatki säärast värki.
Kumlinge. Sel saarel asub vallakeskus poe, kiriku ja muude asutustega, ent sadamast asub see nelja versta kaugusel. Mina tegin järgmise liinilaevani aega parajaks samas sadamas ja selle ümbruses. Kohe paelusid siinsed vanad laiavõralised männipuud. Ootemajas uurisin stendi, mängides kiirkorras turisti. Huvitav oli rahvaarvu statistika. Kui saja aasta eest elas vallas 900 inimest, veel 1950. aastal oli 800 inimest ja 1960. aastal 600, siis nüüd vaid 300. Kahjuks tühjenevad need toredad saarevallad siin Ahvenamaal ja Soomes ning ei peata seda vist miski. Kumlinge vallas on asustatud neli saart. Arhitektuuriliseks vaatamisväärsuseks on barokse torniga kirik XV sajandist, pühakoja maalingud pärinevad XVI sajandist.
Uurisin lähemalt sadama ümbruse kaljusid. Sootuks teistmoodi olid need, võrreldes maha jäänud Enklingega. Lähemal vaatlusel osutusid need äärmiselt mitmekesisteks. Oli mustjaid-halle siiruviirulisi, vahel roosa rabakivi sooni. Ühed kaarduvad triibud joonistasid kui Saturni rõngakaari, teisal punnitas siiruviirude vahel kui Jupiter. Aga juba järgnes tellispunane kivim, millel sekka igas laiuses ja mustris kitsaid tumehalle triipe. Nagu rahvariideseeliku
kirjad. Too telliskivim on peeneteraline, edasi rabakivi suuretükiline. Kuidas aga neid siiruviirulisi kive kutsuma peaks? Gneissideks? Migmatiitideks? Tundsin, et siin saavad mu niigi napid teadmised tard- ja moondekivimitest otsa mis otsa. Jäi üle neid kivikirju lihtsalt imetleda. Millised ehiskivid ikka! Taimestikuliselt siin midagi erilist ei paistnud, kuid kiviriik hiilgas seda enam. Hele kalju, tume kalju, nii- ja naasugused tekstuurid ja mustrid ja tegumoed – oeh, milline rahutu segadik koos!
Saarte tagant ilmus päikses hiilgav-valendav Viggen. Kohe jätkus mu Saaristomere reis, ikka sinna idakaarde.
