Erakogu Riigikordade ja okupatsioonide vahetumised olid nullinud sellegi vähese, millega oli jõutud alustada sõjaeelsetel aastatel. Kehakultuurialase tegevuse elavnemisest võib hakata rääkima alates 1946. aastast. Tollane spordiorganisatsioonide struktuur jagunes kaheks: riiklikeks, mida juhtis vabariiklik spordikomitee ja kohalikeks, suuresti ühiskondlikul initsiatiivil tegutsevateks organisatsioonideks.
Sellistena alustasid tegevust ka Kärdla asutuste ametiühingu spordiühing Kalev, mille esimene esimees oli Karl Leht ja Emmaste artellitööliste spordiühing Spartak Leo Vindi eestvedamisel.
Hiiumaa Maanoorte Spordiühing Jõud moodustati 15. detsembril 1946. Selle esimeseks esimeheks valiti Suuremõisast pärit Uno Böttker.
Ühest hilisemast ajast pärinevast õiendist, mille on koostanud spordiühingu Jõud Hiiumaa rajooninõukogu esimees Vilma Safronova, saame lugeda, millised eesmärgid ja ülesanded olid sellele organisatsioonile seatud. Osundame: “VS “Jõud” Hiiumaa Rajooninõukogu põhiülesandeks on kehakultuuri ja spordi arendamine rajooni ja kogu täiskasvanud elanikkonna hulgas, eelkõige kolhoosides ja sovhoosis. Selleks juhib VS “Jõud” rajooninõukogu oma kehakultuurikollektiivide tegevust, valmistab ette ühiskondlikku kehakultuurikaadrit, viib läbi spartakiaade ja võistlusi, tegeleb spordialase agitatsiooni ja propagandaga, korraldab finants-majanduslikku tegevust”.
Samal 1946. aastal moodustatud Hiiumaa spordikomitee esimeheks määrati Kärdlas sündinud ja kasvanud Alfred Vaht. Tema teeneiks tuleb lugeda Kärdla Kalevi jalgpallimeeskonna loomist ja taotlust alustada linna spordiväljaku väljaehitamist paigas, kus praegune staadion. 1947. aasta suvel pöördus Alfred Vaht Kärdla linna täitevkomitee poole sooviga, et linn eraldaks maad spordiväljaku tarvis. 30. oktoobril 1947 toimus esimehe Leo Raua juhatamisel Kärdla linna täitevkomitee koosolek, mille päevakorra 21. punkti all otsustati eraldada maaala Hiiu, Eha ja Põllu tänavate vahel spordiväljaku rajamiseks. Vanimad Kärdla elanikud mäletavad veel, et seda lagedat maalappi olid lennuväljakuna kasutanud sakslased, pärast sõda ka venelased. Lähedal elanud pered tegid seal heina ja karjatasid sügiseti lehmi.
1949. aastal moodustati koolides õppivate noorte kehakultuurikollektiivid. Selle nõukogu esimeheks sai äsjane Kärdla Keskkooli vilistlane, Käinast pärit Endel Mets, hilisem staažikas ajakirjanik. Kärdla Keskkoolis sai kehalise kasvatuse õpetajaks Eesti Laskurkorpuses sõjatee läbinud Paul Kiil. Enne suurt sõda oli ta aga teeninud Eesti Kaitseväes ja tulnud Lõuna-Eesti meistriks poksis. Tütarlastele andis kehalist kasvatust Tatjana Timohovitš. Teistes Hiiumaa koolides olid kehalise kasvatuse tunnid jaotatud noorte õpetajate vahel, kelleks olid enamasti keskkooli esimeste lendude vilistlased.
Koolisporti aitasid igati edendada koolidirektorid Juhan Reintal Käinas, Harri Raide Emmastes, Verner Hanspik Paladel, Ilmar Piliste ja Aleksandra Kukk Sõrul, Elmar Pisa, Leo Tikerpuu ja Elmar Kaasik Laukal. Neil algusaastail 1946–1950 ja nende eestvedamisel pandi alus süsteemsele klassivälisele tegevusele, nagu koolisisesed võistlused ja valdade olümpiaadid, kus spordivõistlustele lisandusid peagi õpilastööde näitused ja isetegevusülevaatused. Erilise hooga algas klassiväline tegevus Käinas, teised koolid liitusid sellega ajapikku.
Maakondlikel spordikomiteedel oli kaks põhiülesannet. Nende vastutada oli maakondlike esivõistluste organiseerimine ja läbiviimine ning aruannete esitamine vabariiklikule spordikomiteele kohapeal toimuva spordi- ja kehakultuurialase töö kohta.
1948 olukord muutus. Ametist lahkusid Alfred Vaht ja spordiühingu Jõud esimees Uno Böttker. Uueks maakonna spordikomitee esimeheks määrati äsja armeest demobiliseerunud ohvitser Igor Jolkin.
Tema deviisiks oli “Sport – eto futbol!” Seega pidi Kärdla saama jalgpalliväljakuga staadioni. Kiiresti tehti valmis spordiväljakut ümbritsev pulkaed, mida ilustas võimas “olümpiavärav” Põllu tänava poolses otsas. Valmis sai ka võimlemislinnak, mida võib lugeda eelkäijaks praegu rajatavatele välijõusaalidele. Muidugi olid vahendid praegusega võrreldes algelised.
Kuna väljak oli enam-vähem tasane, välja arvatud keskel olev väike kühm, paigaldati ka jalgpalliväravad. Nende ehitamiseks kasutati 15x15sentimeetriseid prusse. Väravatel puudusid võrgud ja prusside teravad servad olid ohtlikud, eriti väravavahtidele. Ehitustöid ei juhatanud ükski asjatundja, seetõttu kaevati nii jalg- kui võrkpalliplatsi piirideks väikesed kraavid, mis olid samuti sportlastele ohtlikud. Sellele vaatamata peeti juulikuus jalgpalli sõpruskohtumine Kärdla Kalevi ja Hiiessaares asunud madruste vahel. Mäng lõppes 0:0. Kärdla meeskonnas
mängisid Elmar Jääger, Hannes Rohtvee, Elam Liit, Aleksander Esko, Volli Viederfeld jt. Viigitulemus oli kalevlastele tore kordaminek, sest sõjaväelased olid mängu eel kindlad favoriidid. (Katkend Lembit Saueri artiklist “Kärdla staadion saab 70”, Hiiu Leht 12.12.2017)
Igor Jolkini puhul tuleb imestada, kuivõrd kiiresti õppis ta ära eesti keele igapäevases tööalases suhtlemises. Peab märkima, et keegi neist kehakultuuri edendamisele pühendunud inimestest ei omanud erialast ettevalmistust, vaid tegutsesid oma ettekujutuste ja kõrgemalt tulevate eeskirjade/korralduste järgi.
Näitena nn kõrgemalt saadetud suunistest võib tuua ajalehes Nõukogude Hiiumaa 17. septembril 1949 avaldatud Jüri Milleri lühiartikli sügisese jooksukrossi läbiviimiseks.
“Neil päevil pidas maakondlik ametiühingute ja kommunistlike noorte sügisese traditsioonilise jooksukrossi organiseerimiskomitee oma esimese töökoosoleku. Koosoleku käigus määrati valdade orgkomiteedest vastutavad isikud, kes otseselt juhivad krossi läbiviimist Kärdla linnas ja valdades. – – – Orgkomitee otsustas alustada jooksukrossiga esmaspäeval,
19. septembril. Kõigi asutiste juhtide auülesandeks on kindlustada oma alluvate teenistujate-töötajate krossist osavõtt. Esimesel krossipäeval, s.o. 19. septembril tulevad krossistarti järgmiste asutiste töötajad: Kärdla linna täitevkomitee, kultuurimaja ja raamatukogu,
sidekontor, prokuratuur, notariaalkontor; 20. septembril ELKNÜ Hiiumaa Komitee, sõjakomissariaat, “Nõukogude Hiiumaa” toimetus, trükikoda “Hiiutrükk”, Kärdla tuletõrjebrigaad; 21. septembril Hiiumaa Tarbijate Kooperatiivide Maakondlik Liit, Kärdla kooperatiiv, kaubabaas, hoiukassa, riigipank. Kõigis jooksukrossiga seoses olevais küsimusis pöörduda “Nõukogude Hiiumaa” toimetusse.
Olgu siinkohal märgitud, et esimesed kehakultuurialase eriharidusega noored, Tallinna Kehakultuuritehnikumi lõpetanud spetsialistid Leida Arbo, Elmar Jääger ja Endel Elbach asusid Hiiumaal tööle 1950. aastal.
Ei saa jätta märkimata, et spordiväljaku rajamine nagu ka vabrikuvaremete lammutamine sai teoks tänu asutuste töötajate ja linnaelanike ühiskondlikule tööle. Nimelt pidid asutused n-ö külakorda töövälisel ajal, ka puhkepäeviti, suunama töötajaid-töölisi tööle ühiskondlikele objektidele.
1949. aastal korraldati Hiiu maakonna esimene koolinoorte ja täiskasvanute suvespartakiaad. Täiskasvanute kavas oli kergejõustik, võrkpall, laskmine ja jalgrattasõit. Paar aastat hiljem peetud esimese talispartakiaadi kavas olid suusatamine, male ja kabe, lauatennis ning pisut hiljem lisandus ka tõstmine. Suvealade eestvedajateks olid Aleksander Varbola – laskmine, Juhan Reintal – kergejõustik, Erik Heinsoo – võrkpall, Elmar Jääger – jalgrattasõit; talialadel aga Leo Vint – lauatennis, Endel Mets – male, Harri Murula – suusatamine, Oskar Käär – kabe, Heino Mölder – tõstmine, Heino Mardiste – orienteerumine.
Samal 1949. aastal tuli Hiiumaa võrkpallimeeskond esimesel vabariiklikul Jõudi spartakiaadil Tallinnas III kohale.
Võrdlemaks mõnda 1949. a spartakiaadil saavutatud tulemust praegu kehtivate maakondlike tipptulemustega, saaksime meeste puhul järgmise jada: mehed 1000 m
jooks Aser Kessel 2.48,0 vs Siim Markus 2.26,5; kõrgushüpe Bernhard Paat 1.70 vs Rainer Piirimets 2.24; kuulitõuge Harry Mäeväli 11.07 vs Taavi Peetre 20.30.
Naiste puhul: 100 m jooks Leili Remmel 14,8 vs Kreet Kangur 13,01; kaugushüpe Aino Mändsalu 3.86 vs Kreet Kangur 5.72; kõrgushüpe Loreida Kibuspuu 1.15 vs Age Lehter 1.72; kuulitõuge Aino Mändsalu 8.40 vs Mari Vahtra 13.11.
Toonased rekordiomanikud ja spartakiaadialade võitjad tegid esimese sammu Hiiumaa sportlaste saavutusteel. Sportlikuks kõrgtulemuseks kujunesid sajandivahetuse ja hilisemad aastad, mil Hiiumaa kujunes vabariiklikuks spordikeskuseks. Selle tõenduseks on maadluse maailmameister, olümpiamedalist Heiki Nabi, olümpiaatleedid Eveli Saue ja Taavi Peetre,
relvajõudude maailmameister Merike Vanjuk, rahvusvahelisel tasandil kabetajd Arvo Jüri Rist ja Raivo Rist. Neil aastail kujuneb Kärdla staadion mitmete vabariigi kergejõustiklaste kodustaadioniks.
Märkimisväärse panuse on Hiiumaa spordielu edendamisele pühendanud paljud tippjuhid, nagu spordijuhid Ene Mänd, Helen Mast ja Eda Tärk, tipptreener Tõnu Pääsuke ja tipptreenerist õpetaja Tiit Madalvee ning treener ja ühiskonnategelane Toivo Pruul.
On meeldiv tõdeda, et Hiiumaa spordielu on möödunud aastakümnete jooksul läbinud tohutu arengu. Suured tänud kõigile neile, kes on sellesse panustanud oma energiat kas hinnatud treenerite või aktiivsete sportlastena. Hiiumaa spordielus kujuneb märgiliseks sündmuseks fakt, et maakonna juubeliaastal valmib staadionist mõnisada meetrit ida pool kaasaegne
spordikompleks. Kõigile praegustele ja tulevastele tegijatele tahame soovida jätkuvat tahet ja särtsu uute saavutuste teel.
LEMBIT SAUER
RAIVO KARJAMAA
MTÜ Pühalepa Vanamehed
