Connect with us

Suveleht

Segane bussiliiklus ja hiidlaste lõpmatu abivalmidus

Demi Kruusmann

Demi Kruusmann
Kes Hiiumaal elanud või siinse eluga niisama kursis, oskab suure tõenäosusega ka kohalike bussidega hästi liigelda. Turistile, värskele suvehiidlasele või mulle kui lehe toimetuse praktikandile võib bussiliiklus siin saarel alguses ikka parajat peavalu valmistada…
Oma esimesel siinoldud nädalal juuli alguses suutsin kolme päeva jooksul lausa kaks korda oma sõidud täiesti tagurpidi keerata, nii et olin kuskil “võõras” saare otsas, teadamata, kuidas edasi liikuda.

Ringiga Käinast Kärdlasse
Esimene kord juhtus selline õnnelik õnnetus, kui sõitsin Käina kardiraja avamisele ühe noore kardisõitjaga intervjuud tegema. Sinnasõit oli edukas – astusin bussile Kärdla bussijaama juurest ning sõitsin otse Tuuletorni peatusesse. Nii nagu Google Maps mind juhatas. Eks sama plaaniga mõtlesin pärastlõunal ka tagasi Kärdlasse sõita.
Seisin veel kolme reisijaga Tuuletorni peatuses ja ootasin bussi. Mõtlesime veel, kas oleme üldse õigel pool teed ja mulle tundus, et keegi meist pole piisavalt kohalik, et bussisüsteemile päriselt pihta saada. Lõpuks veeres peatusesse buss, mille tabloolt nägin vaid paari peatust: Sõru ja Emmaste, rohkem mul turistina meelde ei jäänudki. Kuna ma täpselt ei teadnud, kuhu too buss sõidab, ei julgenud sellele peale minna. Hiljem taipasin, et oleksin võinud juhilt lihtsalt küsida, kas ta sõidab Kärdlasse, sest tegelikult oli see täitsa õige buss.
Õnneks polnud ma ainuke natuke rumal saarekülaline – kaks teist peatuses ootajat ei olnud samuti aru saanud, et peaks just sellele bussile astuma. Kolmekesi jäime ootama järgmist, mis meie õnnetuseks oleks jõudnud Kärdlasse alles mitme tunni pärast. Minuga koos õigele bussile mitte astunud tütarlaps ütles, et peaksime Suure­mõisast natukene varasemale bussile jõudma. Sõitsime siis Suuremõisa.
Seal veetsime oma pool tunnikest niisama jutustades ja imelikul kombel tundsin end tänu sellele Hiiumaal juba natukene kodusemalt. Tundub, et kodutunde tekkimiseks tuleb alguses natukene ära eksida ja siis aru saada, et kõik asjad on tegelikult lahendatavad. Tuleb järgmine buss ja kuidagimoodi jõuab lõppsihtpunkti alati. Õhtu lõpuks olin ilmselgelt tagasi Kärdlas, küll väikese ringiga, kuid siiski Kärdlas.

Vastutulelikkusega Kalanast Kärdlasse
Järgmine seiklus leidis aset vaid paar päeva hiljem, kui olin sõitnud Kalanasse, et sõbrannale külla minna ning tahtsin sealt tagasi Kärdlasse sõita. Esmaspäeva varahommik, kell kuus. Lained loksuvad maailma äärest rannale. Kivikesed mu jalge all kõlisevad. Tekkis lõpmatuse tunne. Päike oli vaikselt tõusmas. Ees ootas mu esimene täispikk päev Hiiu Lehe toimetuses.
Jõudsin omadega Kalana peatusesse, kus tahvlilt igaks juhuks veel bussi tuleku kellaaega kontrollisin. Oh, seda õudu mu südames, kui sain aru, et oleksin pidanud omale bussi ette tellima. Tegin kiire kõne abiliinile, kus mind tervitas sõbralik naiste­rahvas.
“Tere! Olen siin Kalana bussipeatuses ja nagu ma aru sain, siis oleksin pidanud omale bussi ette tellima?” küsisin mureliku tallinlasena.
“Oi, jaa, oleksite pidanud ette helistama. Nüüd on natukene juba hilja,” vastas naine.
Kirusin end maapõhja. Järgmine buss väljub siit alles kell kolm päeval ja nii jääb mu esimene päev toimetuses täiesti ära. Küll on vahva olla võõras kohas.
Rääkisin pikalt abiliinil oleva naisega – jõudsin talle jutustada, miks Kärdlasse üldse sõidan, kust ma tulen ja kuidas ma Kalanasse sattunud olen. Pikapeale sai mulle selgeks, et olen ikka täielikus plindris. Ei jõuagi toimetusse, sest ei osanud omale bussi ette tellida. Võimas (elu)praktika.
Mõne aja pärast koitis mulle ebatõenäoline lahendus, mis mind ehk Kärdlasse aitaks. Helistasin naisterahvale tagasi ja küsisin, ega Kõpusse sõitev buss taha juhuslikult Kalanast läbi tulla. Ta selgitas mulle, et see ring on pikk ja võtab kaua aega, kuid kindlat ei-d ma naisterahvalt ei saanud. “Ma ei luba praegu midagi, aga räägin bussijuhiga,” ütles ta mulle. Jäin siis lootma.
Paarkümmend minutit hiljem tuli telefoni­kõne. “Bussijuht tuleb siis Kalanast läbi,” ütles naine mulle. Mu õnn oli lõputu. Jõuan toimetusse. Jõuan tööle. Mu praktika ei ole siiski ära neetud. Ma jõuan ja kõik on hästi.
Jõudsingi tol hommikul Kärdlasse täiesti õigeaegselt ning pärast hommikust šokki polnud toimetuse esmaspäeva­hommikune melu isegi nii hullumeelne. Mulle tundub siismaani uskumatu, et minu rumaluse tõttu sõitis bussijuht ligi 20-kilomeetrise ringi ja jäi graafikust umbes kümme minutit maha. Sellist abivalmidust nagu hiidlaste seas, ei leia küll mitte kuskilt mujalt Eestist.

Veel lugemist:

Uudised

Kaks Kärdla perearsti, doktor Meeli Paesüld (66) ja doktor Lia Prigoda (67) loobuvad praksisest 1. juunil 2023. Perearstil tuleb nimistust loobumisest kuus kuud ette...

In Memoriam

Jõulude ajal lahkus 79. eluaastal raske haiguse järel nimekas Hiiumaa ettevõtja ja ühiskonna­tegelane Mati Nurs. Tema näol kaotas Hiiumaa ühe mõjukama mehe, kes läbi...

Elu

Simo (32), Annamaria (36), Henri (7) ja Arabella (5) Venski kolisid Hiiumaale lõppeva aasta kevadel. Võiks öelda, et hüppasid pea ees tundmatusse, sest kindlat...

In Memoriam

„Igavest Valgust, armas sõber!“ ütleb Hirmuste küla mees Erkki-Sven Tüür, mälestades omaküla meest Riho Sibulat, kes pühapäeval taevastele lavadele suundus. „Riho enneaegne lahkumine on...