Kui mulle Mihkli kindluskiriku juures öeldi, et me asume praegu Junnumaal, siis arvasin, et mulle aetakse natust pada. Niisuguse nimega maad ei saa olemas olla!
Seletati küll, et naised kandnud siin nimelt peas krunni, mida kutsutud junnuks, aga… Hiljem selgus, et tõesti tõsilugu on see: Junnumaa ongi olemas. Nimelt Koonga valla piirkond, kus ilmus isegi vallaleht “Junnumaa Kuukiri”. Paraku läks nii see leht kui terve vald kolme aasta eest hingusele, kui riigiisade sundusel tekitati üle Eesti hulk suuremaid kunstlikke moodustisi. Koonga vallast sai kolhoosilikult kõlava Lääneranna valla üks osa.
Junnumaa kui selline on aga endiselt alles. Üsna terviklikult eristuv ala on see: soodest ümbritsetud paekivine maa. Siin oleks vägagi palju uudistamist. Kõik need puisniidud ja Mihkli salumägi, Soontagana linnus, Kurese külaase ja… Mitmetest tammikutest sai nüüd läbi põigatud Mihkli veerand tuhande aasta vanusest puistust. Tegu on Eesti kõige esinduslikuma tammemetsaga. Ja Kalli puisniidul käisime. Kõige alustuseks aga Pärdimäel.
Sealt lubjavaesest Edela-Eestist tulles avastasin millalgi peale Pärnut, et ümbrus on sootuks muutunud. Mööda libisesid kinnikasvanud puisniitudest tekkinud salumetsad ja tervete niidutäite viisi nurmenukke. Tere tulemast Siluri paepealsele maale!
Pärdimäel tundsin, kui hea on ikka olla tagasi Lääne-Eestis. Ümberringi just need, minu maitsele ilusaimad maastikud. Vaated siit olid üpriski avarad. Mõneti meenus kodune Õunaku eks-laid Hiiumaal.
Pärdimägi on ametlikult öeldes Pandivere staadiumi liustike servamoodustis. Ta ulatub nelikümmend meetrit üle merepinna, suhtelist kõrgust jagub 15 meetrit. See on muuseas ümbruskonna rahva jaanitulekoht.
Mäe puistut on hõrendatud, et taasluua endisaegset maastikupilti. Siin leidub saari ja tammi ning sarapuid, viirpuid ja kadakaid. Toomed valendasid oma kobaraid, suured metsõunapuud punnitasid tumeroosasid õiepungi. Oli kuslapuupõõsaid ja parajasti õitsvaid magesõstraid. Palju jagus siia rändrahne ja -kive, muist mõnusalt samblavammuses.
Mõnede lapikumate kiviselgade juures meenusid Ahvenamaa kaljused puisniidud, kus just aasta tagasi sai ringi konnatud.
Ülal harjal ringutas surnud tammeskelett, maapinnal ta ümber värskes roheluses metsistunud liaanid üles tunglemas. Kas lõhnav või väätiv kuslapuu?
Lilledest ilutsesid veel võsa- ja kollased ülased, jagus nurmenukku ning mõistagi va võilille. Sinililled olid mõistagi juba läbi, ent uut sina pakkusid imekannikesed. Mitmeõielise kuutõverohu jõulised varred küünitasid end rühmana ülespoole. Palju paistis härgheinte lopsakaid seemikuid. Küllap harilikud härgheinad? Suvel koovad nad siis siia sinililla-kollase kirju vaiba.
