Harda Roosna Vanameister ütleb, et orienteerumine on otsuste tegemine ja vastutamine ehk sellepärast ongi ta nii kaua neil radadel püsinud. Toivo Saue sõnul on suur erinevus teiste spordialadega see, et võistlusareen on iga kord isesugune ja võistlejad ei tea kunagi, millisel maastikul neil joosta tuleb.
Üllatav on see, et üsna tihti räägivad orienteerujad pärast raja läbimist rõõmsalt, et eksisid ära. Hiiumaa orienteerumisklubi president Eda Tärk ütles pühapäeval Ristnas 55. Hiiumaa karikavõistluste rajalt tulles: “Vägev kaart ja rada oli – raske oli, eksisin – äge oli! Kui on liiga lihtne, siis pole huvitav, aga nüüd oli tarvis nii orienteerumist kui teevalikut. Väga vägev oli!”
Ristnas oli ka paar päris õnnetut väikest orienteerujat, kes rajalt eksinud – neile läks Saue appi, seadis kaardi õigetpidi kätte ja juhatas rajaotsa kätte.
Saue ütles, et päris metsa pole keegi jäänud, aga kõige kauem oli kadunud Rein Maalmeister, kes käis aastaid orienteerumas. “Ma ei mäleta mis võistlus see oli, aga see oli Nõmbas ja ta oli ikka tükk aega kadunud, lõpuks Kärdlasse tuli välja. Vene ajal oli meie oma poiss, Eero kadunud. Pimedaks hakkas juba minema, siis ma sõitsin veel viimast korda Leemeti tagumise tee läbi ja selle ajaga jõudis ta metsast välja,” rääkis teejuhiks olnud Saue sosinal, kui seisime metsas ühe kontrollpunkti juures, et orienteerujaist pilte teha.
Sosinal sellepärast, et orienteerujaid mitte häirida. Saue selgitas, et kui näed metsas jooksmas orienteerujat, käes kaart, näpu otsas SI-pulk, ei tuleks temast üldse välja teha – ta on sel hetkel väga keskendunud ülesandele leida järgmine kontrollpunkt ja häirimine võib sportlase teelt eksitada.
Suur töö
Ühe orienteerumiskaardi valmistamine on suur töö. Saue käib ise läbi kogu maastiku, 20–25 tundi välitöid tuleb teha ruutkilomeetri kohta. Lisaks enne ja pärast seda tubased tööd. Näiteks nädalavahetusel Ristnas peetud 55. Hiiumaa karikavõistlustel kasutusel olnud kaart hõlmas 5 ruutkilomeetrit.
Kui võistlus lõppes ja kõik puhkama läksid, suundus Toivo Saue metsa, et järgmise päeva rajad paika panna. Selleks kulub oma viis tundi tööd.
Abikaasa Anu, kes ka ise võistluspäeva kaasa tegi, keris kokku nööriraja, mille oli maha pannud. Abiks oli talle vabatahtlik Meeli-Heli Lepna, kes päris-päris pisikestele, aga ka natuke suurematele nööriraja läbimise põhimõtteid selgitas.
Nööriraja jalutas kaunil päikselisel hilissuve päeval läbi ka allakirjutanu, kes veendus, kui nutikalt see maha pandud oli – nöör tegi suured võngid sisse, aga kui oled julge, usaldad kaarti ja lähed selle järgi otse, jõuad kiiremini kohale.
55. Hiiumaa karikal oli 88 võistlejat, siis kui praamiühendus oli parem, oli võistlejaid üle saja. “Mitmed, kes ei saanud laevale kohti kinni pandud, ei tulnud,” selgitas Tärk. “Hakkasid kohti broneerima juba kuu aega tagasi, aga paljudel see ei õnnestunud. Mõned jäid ühest praamist maha, neile panime hilisema stardiaja, jõudsid kohale ja läksid kohe metsa.”
