Salakuulajana Soome raamatukogus

Mul oli võimalus olla 9.–13. augustini Soomes Turu linna­raamatukogu direktori Rebekka Pilppula töövari.
Töövarjuks olemine tähendab jälgida kellegi tööd teatud aja jooksul. Minu eesmärgiks oli õppida Turu linnaraamatu­kogu töökogemusest: raamatukogu juhtimis­süsteemi ja struktuure, strateegiaid või arengukava, allüksuste juhtide otsustusõigusi, avatud raamatukogude võlusid ja valusid, laste- ja noorteüritusi, täiskasvanute kirjandusüritusi jms. Võib ju mõelda, et Eestis on samuti palju raamatukogusid, kelle käest saaks ka õppida. Eesti raamatukogude juhid õpivad üksteise käest pidevalt, saades regulaarselt kokku ja jagades kogemusi. Organisatsiooni arendamise mõttes on kasulik vaadata väljapoole, et näha raamatukogunduse uusi suundumusi meie lähiriikides.
Viimased aastad on olnud COVID-19 pärast murrangulised meile kõigile ja kirgi kütab vaktsineerimise teema. Minu valdkonna võrgustikes räägivad inimesed nii vabariiklikus kui rahvusvahelises plaanis omavahel avalikult sellest, kes on millega vaktsineeritud ning kui oluline on vaktsineerimine. Minu töövarjuks käimine oleks jäänud olemata, kui mul poleks olnud asjad korras. Keegi ei taha omale külalist, isegi mitte professionaalset külalist, kes on potentsiaalne viirusekandja. Samuti ootan septembri algul meie raamatukokku Soome insenere, kes on öelnud, et nad ei tule enne, kui nende vaktsineerimis­kuur on lõppenud. See kõlab väga vastutustundlikult.
Sellel perioodil, kui ma viibisin Turu linnas, oli Soome suuremates piirkondades maskikandmise kohustus. Eestist tulles oli tüütu minna kaubanduskeskusesse, raamatukokku, muuseumisse jms jälle maskiga, kui Eestis sai veel tunda vabadust. Kuid soomlased võtsid seda kui elu osa, mis ei kuulu vaidlustamisele. Ka raamatukogu töötajad käisid maskides ning nii palju kui võimalik vältisid lähikontakte. See tähendas väga palju tööd ja kohtumisi internetis.
Minu jaoks oli selle nädala jooksul võibolla üks huvitavamaid kogemusi osalemine “salakuulajana” tööinter­vjuul. Turu linnaraamatukogu oli osaline raamatu­kogude, muuseumide, kultuurikeskuste ja teatrite ühisprogrammis, et tutvustada lastele nende asutuste tegevusi. Raamatu­kogu pidi värbama projekti­juhi, kes oleks suuteline erinevate asutuste vahel suhtlema ja programmi ellu viima. Intervjuu viidi läbi interneti vahendusel ja kandideerijat küsitlesid direktor ja omavalitsuse kultuurijuht. Mina sain pealt kuulata nende vestlust. Kuna ma pilti ei näinud, panin ilmselt rohkem tähele hääletämbrit ja erinevaid varjundeid, kandideerija kõhklemiskohti, aga ka emotsioone ja enesekindlust. Kui intervjuu lõppes ning direktor ja kultuurijuht hiljem tulemusi omavahel arutasid, jäi mulle kõrvu huvitav mõte. Kultuurijuht ütles, et ta mõtles iga vastuse juures, kui palju on selle juures kandideerija loomulikku olekut ja kui palju rolli­mängu. Sest kandideerija oli teatri taustaga. Sealt edasi läks minu mõte uitama, et kui paljud inimesed üldse tulevad tööintervjuule siiralt ja kui paljud üritavad jätta sobilikku muljet. Kui lugeda ka raamatuid stiilis, kuidas võita unistuste töökoht, siis seal otsesõnu õpetataksegi, kuidas jätta sellist muljet, et sind valitaks. Kuid mulje ei pruugi tähendada oskusi.
Teine huvitav seik oli juhatuse koosolekuga. See toimus samuti interneti vahendusel ja ma olin samamoodi salakuulaja. Pärast kahte tundi jutuajamist ütles keegi, et teeks kohvipausi. Kõik olid rõõmsalt nõus. Mina ja direktor panime maskid ette ja astusime kabinetist välja, et minna kohvi tooma. Koridoris oli liikvel nii palju inimesi, et imestasin, kas praegu on üldine kohvi aeg, et nii palju rahvast on. Direktor hakkas naerma, et ei, kõik needsamad inimesed, kes koosolekul olid, tulevad nüüd korraga oma kabinettidest välja. Ja see oli minu jaoks üllatuse koht. Selle asemel, et saada juhtkonnaga kokku koosolekuruumis direktori kabineti kõrval, kus oleks võimalik asju arutada vahetult ja võibolla isegi kiiremini, istus iga osaleja kuskil kõrvalkabinetis arvuti ekraani ees ja vestles kolleegidega sealt. See loogika jäi minu jaoks logisema. Isegi kui see oleks argument, et tuleb distantsi hoida, siis kuidas see kohvitoa kohta ei kehtinud, eriti kui kõik kandsid maski. Või kuidas see ei kehtinud minu kui välismaalase kohta, kui me direktori või mõne spetsialistiga üks-ühele vesteldes ilma maskideta olime. Panin selle kultuuride erinevuse arvele.
Mulle räägiti tööst erinevate sihtgruppidega. Nagu ikka, tehakse tööd laste ja noortega ning luuakse erinevaid üritusi täiskasvanutele. Üks sihtgrupp, kellega raamatukogu töötab, on erivajadustega inimesed laiemas mõistes. Sinna alla kuuluvad ka pagulased ja sisserändajad, aga ka eluheidikud, sh narkomaanid.
Paar aastat tagasi tegi Turu raamatukogu lugejate hulgas küsitluse, kuidas nad suhtuvad asotsiaalidesse ja narkomaanidesse, kas need võiksid samuti raamatukogus käia. Linnarahvas oli olnud meeleldi nõus. Nüüd ongi välja töötatud mõned programmid, mis neid inimesi tavaellu tagasi tulla aitavad. Nägin oma silmaga sellist juhtumit: raamatukogu fuajees olid arvutid, kus inimene sai 15 minutit püstijalu otsida kõige hädavajalikumat infot. Kõik arvutid olid inimeste poolt hõivatud, teiste hulgas oli arvuti taga üks narkomaan. Ta oli väga usin, klõbistas sõrmedega kõvasti klaviatuuri ja püüdis jätta muljet, et ta teeb tähtsat tööd. Ta vaeseke ei saanud aga aru, et ta ei klõbista mitte klaviatuuril, vaid laua peal. Klaviatuur oli natuke eemal, ta ei saanud sellele pihta. Kui tema 15 minutit täis sai, liikus ta järgmise arvuti juurde. Kui ma vastuvõtja käest küsisin, kus nende turvamees on, sain vastuseks, et oma ruumis maja teises otsas. See on ka ilmselt kultuuride erinevus – nii sarnased kui eestlased soomlastega ongi –, sest Eestis oleks turvamees kindlasti sealsamas ja narkomaan ammu välja saadetud. Kuid olgem ausad, ma pole ka kuulnud narkomaanist Eestis, kes raamatukogus käiks. Nagu arvuti või raamatute pärast.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et töövarjutamine oli väga huvitav kogemus, et näha välismaise kolleegi igapäevast tööelu nii lähedalt ja ilma ilustamata. Need jutud, mida me rääkisime tööst ja elust väljaspool asutuse seinu, on sama väärtuslikud. Paari nädala pärast tuleb veel üks koosolek, mis tookord tegemata jäi. Seega koostöö kestab edasi. Samuti on võimalik vaadata Turu linnaraamatukogu direktori esitlust meie raamatukogu juubelikonverentsil, mis on leitav Kärdla linnaraamatukogu kodulehelt. Töövarjutus sai võimalikuks tänu Euroopa Liidu Erasmus+ projektile “Uued võimalused maakonnaraamatukogu töös”, mis tasus kõik kulud.

ANNELY VEEVO
Kärdla linnaraamatukogu direktor