Saar, kus aega juhid sina, mitte aeg ei juhi sind

Innovaatilise mõtte­tera, “Enne, kui lähed Pariisi, käi ära Hiiumaal”, tuules asus 9. septembril õppe­reisile Rapla valla LEADER programmi sidusrühm.
Esindatud olid Ettevõtlikud Naised Raplamaal, küla­vanemad ja sädeinimesed Iira, Juula, Kelba, Kodila, Kuusiku-Nõmme, Nõmme, Oela ja Valtu külast, Rapla lemmikloomapoe omanikud, Minna Sahver ja Alu Õmblus. Esindatud oli ka vallavolikogu Tarmo Lukki isikus, Rapla valla külade ühendus eesotsas Ülle Laasneriga ning Rapla käsitöö- ja kunstiselts. Viimase esindaja Ivi Sark oligi  ettevõtmise hing ja selgroog.
Kogu reisi aja saatis meid särav päike ja Hiiumaa poolel pakkus päikesele säramises konkurentsi meie vastuvõtja, Rapla valla juurtega Aira Toss, kes veerand sajandit tagasi mandritolmu jalgelt pühkides hiidlase tiitlile kandideerima asunud. Tema sõnul pole hiidlaseks niisama lihtne hakata – talle antud algatuseks kahekuune “katseaeg” ja kui selle lõppedes selgus, et saab hiiu naljast aru, lubati jääda.
Hiidlaste-saarlaste igipõlise suhtetasandi seletas ta lahti igatahes eht-hiidlaslikult – “hiidlased ja saarlased elavad kõrvuti saartel, on mõlemad toredad, lihtsalt saarlastel on paremad naabrid”.
Aira väitel on hiidlastel igas asjas väike vimka sees, seda võisime ise korduvalt kogeda. Juba Heltermaa sadamas tervitas meid pronksi valatud vimka “Vanamees ja kits”.
Hiidlased võtavad ette
Sel ettevõtlikkuse saarel on hoogsalt arenev loomakasvatus. Eriti kibedad käed ollakse lihaveiste kasvatamises, aga on ka muudel aladel asiseid inimesi, sest eriti väljastpoolt tulnuile olevat oma firma rajamine ainus võimalus ellujäämiseks.
Sama kinnitas ka Heltermaa käsitöömaja perenaine Heli Hahndorf, kes oma sõnul tegeleb seitsme asjaga korraga ja peab seda väga vaheldus­rikkaks, sest “kui parajasti ühe tööga tegeleda, saab ju samal ajal kuuest puhata”.
Käsitöömajas sai näha-osta igat sorti hiiu naljaga vürtsitatud meeneid, pirakast pesulõksust “hiidlase mälupulk” Hiiumaa üksikute sääskede püüdmiseks mõeldud sääsepuurini. Heli sõnul on käsitöömajas valdavalt hiiumaised tooted, aga mida endil pole, seda toovat nad Eestimaalt. Sest hiidlased on üsna seda meelt, et nad pole eestlased.
Kõik (kooli-)teed viivad Suuremõisa
Hiiu-Suuremõisa jõudes avanes pilt uhkest mõisakompleksist, mille peahoone rajati aastatel 1755–1760 ja tiibehitised kümmekond aastat hiljem. Pühalepa valla kultuuri-
ja noortekeskuse perenaine Klaire Leigri ütles endal olevat suisa üheksa ametit. Tema pole samuti sünnilt hiidlane, vaid Sarve poolsaare mehele naiseks tulnud. Hiiumaaga harjumise kohta rääkis ta muigelsui, et paar aastat oli täitsa tegu kaasa pesueht hiiu naljadele pihta saamisega. Näiteks lapseootele jäämise kohta kostnud mees, et “Sarve meeste juurest pole ükski naine tühja kõhuga ära pidanud minema”.
Noortekeskuses oli enese­arendamiseks kõik vajalik – puutöötuba masinatega, keraamikatuba, muud käelise tegevuse võimalused. Ja oma valla lastele/noortele on see kõik tasuta, samuti pole lasteaiamaksu – sedavõrd hoolitseb oma järelkasvu eest Pühalepa vald. Keskust saavad külastada ka huvilised teistest valdadest, viimased küll sümboolse tasu eest. Teretulnud on ka vanemad inimesed.
Mõisakompleksis asub Suure­mõisa põhikool, kus kuus klassi ja 26 õpilast. Võimlemis­saali pilku heites tabas suisa nostalgia – nii sarnane oli nähtu omaaegse algkooli võimlale. Kooli ees asus põnev lavasarnane moodustis, mis tegelikkuses ühe kõrvalhoone varemed. Selgus, et sinna ongi plaanis rajada vabaõhulava. Omaette vaatamisväärsus oli mõisaruumides asuv Hiiumaa ametikool. Meiega ringkäiku teinud Signe Leidt rääkis, et kool on korda tehtud suuresti tänu Norra mõisakoolide programmi rahastusele. Tollest koolist saavad tuule tiibadesse restauraatorid, floristid, bussijuhid jt erialade lõpetajad. Oodatud on õppurid kogu Maarjamaalt ja praeguse seisuga ongi 70 protsenti õpihimulisi tulnud mandrilt. Õppimaasumisel on vanusepiiriks vaid eluaastad 20–90. Nii et Signe üleskutsele õppima tulla reageeris nii mõnigi meie hulgast – miks mitte!
Ruumid ise olid suures osas restaureeritud. Õpilased restaureerivad õppetöö käigus veel mõisauksi ning on taastanud kompleksi piiravat kiviaeda. Meie poolt lossi keldrikorrusel kinni püütud restaureerimisõpetaja pidas plussiks, et nende õpetajad õpetavad eriala, millega ise ka leiba teeninud, seega pole puhtalt teoreetikutest pedagoogid.
Võta nüüd kinni, kas järgnev kuulus hiiu huumori rubriiki, aga sealsamas pikas keldrikoridoris pidavat aeg-ajalt ringi kappama üks roheline ratsanik – endine mõisnik ja mõistagi vaimuna. Kahjuks või õnneks ta meile end siiski ei ilmutanud. Üheks silmaga nähtavaks põnevaks mineviku­jäljeks oli aga kõrgel aknal ilutsev väidetavalt teemantsõrmusega kriibitud salapärane “Wilhelmine”.
Suuremõisa-tuur lõppes Lossikohvikus, kus maitsvate söökidega kostitas meid vahva perenaine Õie Laksberg.
Pitsud ja kohvilähkrid
Kärdlas jäid esmalt silma linna­ruumi ilmestavad Gulliveri kruusi mõõtu mummulised kohvitassid, mille kohta selgitas Aira, et kuivõrd Kärdla on tuntud kui kohvilähkrite linn, siis on nood tassid igati omal kohal ja linna kohvikutepäevade võtmes kui täpp “i” peal.
Esimene pealinnapeatus oli Pitsu Pood, mis käsitööhuviliste rõõmuks avas uksed 2010. aastal. Nime poolest seostus esmane mõte lemmikloomapoega või ehk siis pitsidega, aga tegelikult tähendab seal maal “pitsu” hoopiski väikest puust pinki, mis saanud ettevõtte kaubamärgiks.
Perenaine Lille Mäeumbaed rääkis, et kuna talvisel ajal turistid väga saarele ei kipu, siis “näitamaks kohalikele, et mingi tegevus ikka käib”, korraldatakse kangakudumist.
Saab sööki ja jooki ja priimat pannkooki
Seda, et hiidlased oma toidu üle uhked on, tõestasid Hiiumaa tarbijate ühistule kuuluvad kaubamärgid Hiiu Pagar ja Hiiu Köök, mis on ka üks suuremaid tööandjaid. Hügieeninõudeid järgides sai meie grupist valgesse rõivastatud ufolik salk, kellele tootmis­juht Indrek Laaniste tegi kulinaarse ringreisi. Saime sõna otseses mõttes ette­võtte köögipoolt kaeda. Pagari­poolel toodetakse nii saia kui leiba umbes kümmet sorti, kondiitritooteid sadakond erinevat. Köögipoolel valmivad salatid, pasteet, magustoidud jms. Kogu töö toimetatakse käsitsi, masinate osakaal on pea olematu. Osa toodetest kannab ka Hiiumaa maitsete aasta kleebist “Me armastame Eesti toitu”. Kleebist saavad kanda kohalikust toorainest valmistatud tooted või need, mille tootmisel hoitakse elus kohalikke toidu­traditsioone. Indrek näitas meile uhkusega uut kerkimisjärgus leiva­maja.
Seejärel jäime ankrusse Kärdla jahisadamasse, kus esmalt torkas silma Resto Kuur lustakas üleskutse: “Kõhnad on mereröövlitele kerge saak. Hoolitse oma turvalisuse eest. Söö Kuuris”. Sadam ise pärineb aastast 1849, teise maailmasõja lõpul hävitati ja 2012. aastal alustati rekonstrueerimist. Meid võttis vastu sadamakapten Sven Kriggulson, kes ametis olnud aastat kolm. Sadama eduka toimimise taga olevat esiteks ilm, teiseks külastajate soovitused ja kolmandaks reklaam.
Kärdla sadamas on täidetud kõik tingimused – on sauna- ja majutusvõimalus, koht autokaravanidele, kaidel saadaval joogivesi, elekter, pesemis­võimalus, wifi. Navigatsiooni­periood kestab 1. maist 30. septembrini ning selle aja jooksul külastab sadamat u 700 külalisalust, majutatute arv jääb 6000 kanti. 80 protsenti meritsi Hiiumaa väisajatest on soomlased, 10 protsenti eestlased ja ülejäänud mujalt. Kapteni sõnul ilma selle sadamata ei sattuks need inimesed tõenäoliselt kunagi Hiiumaale.
Sadamast viis tee joonelt Hiiumaa Pruulikoja pubisse Wabrik, kus juhataja Andrus Talvari rääkis, et tuleviku­visioon on jätkata 1850. aastal alustatud õllevalmistamise traditsioone. Ideaalis võiks vajalik tooraine tulla kohalikult põllumehelt. Pruulikoja
taasloomise mõte tulnud praegustelt omanikelt, kes ise suured õllesõbrad. Esimene õllekeetmine oli selle aasta märtsi algul. Tegemist on filtreerimata, n-ö elus õllega, mida tehakse otsast lõpuni käsitsi, k.a pudelite korkimine. Ja nii valmivadki “Tömmu iidlane”, “Hiidlase tööölu”, “Nisu Willem” jt.
Andruse vahetas välja Hiidlaste Koostöökogu juhatuse esimees Jan Ignahhin, kes valgustas kohaliku elu tegemisi oma mätta otsast. Tema sõnul läheb neil hästi, hoolimata asjaolust, et raha kipub nappima. Hiidlaste Koostöökogu on tegutsenud kümme aastat, selle aja jooksul on toetatud üle kolme ja poolesaja projekti, nii väikeseid kohalikke, kui kogu Hiiumaad mõjutavaid. Võiks öelda, et koostöökogu on läbilõige Hiiumaa elust ja inimestest.
Meistrite majast Anagama ahjuni ja Kassarisse välja
Järgmisena peatusime Vabriku­väljakul, ehk siis 1830. aastal rajatud kalevivabriku kompleksi südamikus. Vabriku­direktori majas asub Hiiumaa muuseum, põhjaservas on säilinud meistrite majad, millest ühes mõnus käsitööpood, kus meile varasemast ja praegusest sealsest elust-olust pajatas perenaine Sirje Eller.
Ees terendas Tubala küla, kuhu jõudes tekitas turvatunde
Tubala vaia silmamine, sest teadupärast just see vai hoiabki Hiiumaad merepõhjas kinni ega lase triivima. Meie sealne huviobjekt oli Anagama kõrgkuumus-puupõletusahi, mille tööst andis põhjaliku ülevaate ahjuhaldjas Natalia Kuhi, kes lisaks keraamikule tuntud ka puuskulptorina. Kolm aastat tagasi avas too ainulaadne keraamikaahi uksed, et anda kätte esimesed imelised tule, soola ja tuha koostöös valminud “küpsetised”. Keraamikat tulevad siia põletama nii hiidlased kui mandriinimesed Eestist ja kaugemalt.
Natalia sõnul kasutatakse ka kohalikku savi, mis annab kogu ettevõtmisele iseäranis uhke jume. Perenaist assisteeris ahjututvustusel tema valge šveitsi lambakoer Edelweiss, kes alati esimesena ahju juurde jõudvat ja öösel valvab igaks juhuks kütjaid, nii et tema tegelik tõug võiks olla “Tubala valge ahjukoer”. Nüüdseks on põletusi kokku olnud kuraditosin, sel aastal on see ette võetud viiel korral. Seekordne ahjutäis nägi ilmavalgust meie kurvastuseks päev peale seda, kui olime juba Eestimaa pinnale tagasi jõudnud. Ent tänu toredale perenaisele ei jää me sellest hetkest päris ilma, sest ta edastas viimase satsi “lapsukestest” pildid, lisades, et tulemus oli parim, mis senini saavutatud.
Oligi aeg sealmaal, et jätta Hiiumaa korraks seljataha ja vurada “üle piiri” Kassarisse, kus puhkekeskuses ootas meid öömaja koos lõõgastava saunaga. Sealgi pakuti õlut, sedapuhku Hiiu Õlle Koja toodangut, mille valmistamisel toetutud vanaisade tarkusele. Valmiv jook pidavat olema sama salakaval kui hiidlane oma naljadega. Õllekoja seinu katvate muhedate maalide taustal tutvustas kõrtsmik ajaloolisi kesvamärjateoriistu ja andis ülevaate nende käsitsemisest, jutustades õlleteo üksipulgi lahti.
Kõrvu jäi muuhulgas see, et vanasti peeti oluliseks, mida kauem õlu käib, seda parem saab ja selle käimise ajal ei tohtinud naised ligi minna. Heinaajal ning rukkilõikusel pruugiti enamasti taherpilli ehk päramist õlut. Puutõrres enam siiski õllepruulimist ette ei võeta, kuna see on liiga vaevanõudev, sestap käib too tähtis tegu kolmandat aastat moodsal moel.
Käina odratolgusteta
Järgmise päeva algul tegi meile visiidi Käina abivalla­vanem Tiivi Lipp. Käina vald on saare suurim, kus lisaks Käina alevikule 34 küla. Kunagi on külavanemate statuudi järgi valitud ka 14 külavanemat, ent nende kokkusaamine on üsna kaootiline. Kassari haridusseltsi juures aga elu kihab, koos käib näitering, tegutsevad huviringid, on elujõus luuleklubi Kesäinglid ja bänd Öilajad, kaks korda aastas ilmub ajaleht Kassarimaa ja on ka raamatukogu.
Valdade ühinemist Käinas ei peljata, see oleks hoopiski kui uks kogu saarele. Rolli mängivat siin võib-olla hiidlase jonn, et ei tohi mõelda nagu naaber. Mis väga positiivne – Käina noortel peredel on võimalus papa-mamma selja tagant omaette elu peale saada, kuivõrd vald on leidnud võimaluse anda neile korterid üürile soodustingimustel.
Pesueht “odratolguste” kohta rääkis Aira, kuidas kunagi ühe Käina-kandi poe juurde pandud silt “Meestehoid 25 eurot”, millist üleskutset järgides saatnud nii mõnigi naine-perepea oma meespoole sinna hoiule, kahekümneviiekas näpus.
Järgmiseks ankruheite­kohaks sai Orjaku sadam, kuhu rajatud matkarada, kiigeplats ja uus külamaja, taastatud küla sümbol veeloodimaja ja soetatud noorte purjetamisharrastuseks vahendeid.
Meid vastu võtnud Ain Koor teatas üllatuslikult (hiidlaslikult), et tema rabab tööd ainult kaks kuud jaanist, ülejäänud aja aastast teeb “mittemidagi”. Seda ikka päriselt uskuma jääda ei saanud, sest just tema oli üks neist loomakasvatajaist, kes neli aastat tagasi lõikas läbi Vaemla tootearenduskeskuse (tapamaja) lindi, et hiidlaste loomad pääseks mandrile solgutamise stressist.
Järgnev sihtpunkt oli Kuriste, kus Hiiumaa ainus toimiv õigeusukirik, mis valminud 1890. Läheduses asuvas kunagises koolimajas, kus vanasti anti algharidust, tegutseb praegu Kuriste haridusselts. Kuna seltsimaja majandab end ise, märkis perenaine Hille Kõrva, et teenimisvõimaluseks on ürituste ja laagrite korraldamine ning majutus 30–40 inimesele.
Enne bussinina kodu poole keeramist sai nõukahõngulises Luige baaris võetud mõnus praehaugi-lõuna. Seejärel jäi veel paar sihtpunkti. Näiteks Käina spordikeskus, kus juhiohjad haaranud endine Hiiu maavanem Hannes Maasel. Kõik võimalused on olemas: jõusaal, ronimissein, tõsteruum, aeroobikasaal, lauatennis, saunad-solaariumid,
lasketiir.
Viimases on huvitav küttelahendus, nimelt on omal ajal jäänud pea kohal asuva kohviku põrandaküte isoleerimata ja nii moodustub lasketiirule “laeküte”. Ja kogu Hiiumaa uhkus, ujula, on samuti selles majas. Hannese sõnul poleks saarel kahele ujulale ruumigi, ilmselt “upuksid” mõlemad.
Spordikeskuse suureks tulevikuplaaniks ja esialgu veel unistuseks on Käina alevikku loodav Hiiumaa loodus- ja tegevuskeskus, mis rajataks praeguse spordikompleksi fassaadiosa asemele. Idee järgi on keskuse ekspositsiooni sisuks omanäolise ja eripalgelise loodusega Hiiu saar ja hiiu inimeste lood.
Ei saa märkimata jätta, et hiiumaised teed tundusid tavatult kitsad. Suisa nii, et kui vuranuks miski muu neljarattaline meie bussile vastu, polnuks tal justkui möödapääsu­võimalust. Ent taas mõjus rahustavalt hiidlaste paikapanev elutarkus “sel kellaajal ei tule kedagi vastu”. Ja seda öeldi olenemata kellaajast.
Viimaseks objektiks jäi Hiiu Vill, kus villatööstus oli ka vene aja lõpus. Selle kinnituseks on säilinud punanurk, kus kesksel kohal troonib punakirjas loosung “Siin töötab brigaad, kes taotleb kommunistliku töö brigaadi austavat nimetust”. Tööstuse ostis veerand sajandit tagasi ära praeguse peremehe Mihkel Valdma isa Jüri Valdma. Villase lõnga tegemise masinad, villahunt, kraasid ja heidemasin on kunagi toodud Poolast, kus selliseid hakati tootma juba 1860. aastail. Siinsete masinate vanust täpselt ei teata, aga see polegi vajalik – et need töökorras on, demonstreeriti meilegi.
Mõnus maavillane hõng sõõrmeis, oligi aeg hakata praami peale sättima. Aga et ilma Hiiu vägilase Leigri nägemata lahkuda polnuks sobilik, sai talle pilk peale visatud ja möödaminnes jäi ka Sääretirbile mõnisada meetrit meie jalajälgi.
Hoolimata sellest, et kogu programm oli üsna tihe, ei tekkinud kordagi tunnet, et oleks kuhugi kiiret. Sestap sobib selle loo allkirjaks pealkirja tõlgendus, kunagi tollele maale slõuganiks pakutu: “Hiiumaa – aja kodu”.

Aivi Meister
Rapla valla
Nõmme küla külavanem