Ivar Soopan Lambasõnnik. See on esimene tunne, mis Heltermaa sadamas rattaga laevalt maha sõites ja väiksele metsateele keerates ninna lööb. Mõnus lambasõnniku lõhn. Segatuna männi, osooni ja värske vihmaga. Võib-olla see on hoopis mingi taime eritatav aroom. Kes teab, milliseid varasemaid kogemusi ja aistinguid aju omavahel kokku seob. Mulle on Hiiumaa ja lambad alati sünonüümid olnud.
Viis kilomeetrit. Põhjatud lombid, lausvihm, elektrikarjusega ääristatud rada. Vale teeots, eramaasilt. Ots ümber ja tagasi. Lõpuks kohal.
Nii märg ei ole ma kunagi olnud. Viimased paar kilomeetrit oli veesein, millest esiratas nagu ketassaag läbi lõikas.
Soonlepa on minu jaoks eriline paik. Alles siis, kui siia kohale jõuan, meenub, kui suursugune siinne kunagine karjamõis on olnud. See oli ununenud. Viimati olin siin 2013. aastal. Maakividest tohutuis mõõtmeis vanad hooned. Ja selle kauge ajaloo kõrval on praeguse aja üks olulisim teema – energia. Ju saab siin rääkida ka muudest energiatest, aga Soonlepas tuleb see päikesest.
Eks hiidlased teavad seda niigi – Soonlepas on see keramaja ja päikesemajad. Karjamõisa omanik Tõnis Kasemägi mõtles need välja, pani paberile ja lasi valmis ehitada. Üheksa aastat tagasi viimati siin olles vaimustusin keramaja projektist nii sellepärast, et see oli haruldane ja omapärane, kui ka sellepärast, et see oli siinse vana karjamõisa osa. Kontrast. Ja nii hästi looduse sekka ära peidetud.
See on see, mis Hiiumaale sobib. Ehitad maja, ei võta maha ühtki puud, ei vaja elektriliine, ei kaeva, ei kurna, ei muuda horisonti. Teed kodu või suvila, mis on nagu rahvusvaheline kosmosejaam – tehnika ja teaduse tipp, autonoomne, eraldatud, aga samas mugavustega, mida isegi kosmosejaamas pole. Teate küll, kuidas nad seal kilekotti pissivad …
Nüüd istun juba teist päeva siin. Kirjutan, mõtlen, mõtlen järele, kas on mõtet, hingan sisse koplites jalutavaid lambaid, sõidan rattaga, võitlen vastutuulega, et pärast lasta pärituulel end kanda. Käin viie kilomeetri kaugusel
Suuremõisa poes, naudin Kapten Malmi restoranis erakordselt maitsvat säinakotletti ja
Kassari õlut.
Kunagi ammu töötasin ERRis ja minu tööpõld oli ka Hiiumaa. Arvasin, et õppisin hiidlasi tundma, aga ma ei usu, et see on võimalik, kui elad mandril. Mäletan, et Hiiu Leht tegi usutluse ja mainisin, et olen õppinud hiidlastelt ära sinatamise. See jäigi külge. Kuskil mujal Eestis võib see tunduda ülearune familiaarsus, aga Hiiumaal on see omal kohal. Sinatamist ei saa igas situatsioonis mujal Eestis kasutada, aga Hiiumaal saab. Sinatan nüüd juba aastaid, aga tõsi – valitult, ja mitte kõiki uusi nägusid. Mujal mõjub see valesti. Või pealetükkivalt sõbralikult. Või ülepingutatult. Siin mitte.
Sellega meenub üks lugu mu lapsepõlve kodukohast Mulgimaalt. Tollases Karksis kolhoosis oli üks lihtne töömees – kämblad nagu labidad –, keda kutsuti Moluks. Tal polnud vahet, kas ta vestleb kolhoosi või ülemnõukogu esimehe või naabrimehega – alati kutsus ta kõiki Moluks. Ta ei mõelnud kellestki halba. Lihtsalt suuvärk oli teistsugune.
Eile sain sõbraks sentimeetripikkuse sipelgaga. Jalutas toas. Ilus isend. Seesuguseid suuri sipelgaid kohtab harva. Kui oled üksi, siis on igasugune seltskond teretulnud. Ronis mööda paljast jalga üles, keeras otsa ringi ja läks tagasi põrandale. Sellega meenus jällegi mälestus kaugesse aega jäänud reisist Jaavale, kui hädises hotellitoas kohtusin peopesasuuruse prussakalaadse olendiga. Elasime nädal aega kenasti koos ja kumbki teineteist ei seganud. Kui läksin duši alla, sibas tema vannitoa ukse alt elutuppa. Kui läksin õhtul voodisse magama, tuli tema linade vahelt välja ja sättis end toanurka. Panin talle tema pikkade vurrude pärast nimeks Vunts. Need on üksi reisimise ja olemise võlud – tutvused, mis jäävad meelde.
Kui eile Suuremõisa poole väntasin, sõitsid vastu kaks soomlasest jalgratturit. Nägin neid Tiiu peal, kui hommikul mandrilt tulin. Loomulikult nad lehvitasid ja naeratasid. Keset eimidagit kohtudes tulebki teineteisest hoolida. Paar kilomeetrit hiljem enne Suuremõisat möödusin kaunist talumajast, kus üks mees mängis lapsega. Loomulikult ka tema lehvitas ja naeratas. Hiiumaal on inimesed “sina”, mitte “teie” või “mida sa vahid, sõida edasi”. Hiiumaa värk. Siin on palju üksildust, tühjust, iseolemist, aga alatihti satud headuse otsa. Kas või see pika halli habemega mees, kes mulle täna Suuremõisa teel ATV-laadse asjaga vastu sõitis ja kelle süles oli peremehe nägu lakkuv pirakas labrador.
