Connect with us

Varese lood

Ropotamo luitetammik

Bulgaaria looduse üheks haruldasemaks maastikutüübiks on rannikuluited tammikuga.
Arvatavasti leidus säärast, meie mõistes eksootikat, kunagi ka Varna kuldsetel liivadel, enne kui need täis ehitati. Nüüdseks on säilinud vaid üks suurem luiteala: Primorskost põhjas, Ropotamo jõesuudme ja mere vahel. Siit leiab Bulgaaria kõige uhkemad avaluited – kuni 50 m kõrgused.
See loodusmatk oli meie jaoks tõesti seninägematu. Kõrged kõrbelised luiteharjad meenutasid küll Kura säärt Leedus, ent siin polnud mände, vaid ainult lehtpuud. Üksikud tammed ja pirnipõõsad, kummalise veidrusena liivakünka tipus muidu niiskusenõudlikud, silehallide tüvedega tseltised. Ja luuderohi mässis seal kõrbetammikus puid ülesse välja oma igihaljasse vaipa.
Üritan siinkohal üles lugeda avaluiteid ääristava luitemetsa liike: kohalik kivitamm (Quercus polycarpa), austria ja ungari tamm, õissaar, ida-valgepöök, kirss-kontpuu, üheemakaline viirpuu, parukapuu, hõbepärn. Puudealust täitis läbimatu igihaljas torkiva ruskuse tihnik. Ka leetpõõsad, igihaljas aspar ja kilpjalad olid esindatud.
Metsa ja kõrbeliste luidete piiriniit oli kui kaunis lilleaed: lillad ülased (Anemone pavonia), sinised kobarhüatsindid, kollased parukliiliaküünlad (Asphodeline lutea) ja rohekasvalkjad olümpose püvililled (Fritillaria pontica). Teiselpool tammikut, kaljusel rannakünkal, kohtasime tsistusepõõsakesi.
Lagedatel luitevallidel haljendas lintjate nartsissilike lehtede punte. Tegelikult see liik ongi nartsissi sugulane: valgete lõhnavate õitega rand-vägilill (Pancratium maritimum), meile mullune tuttav Roodose saarelt. Paraku oli õite jaoks kaugelt liiga vara: vägilille õitseaeg saabub suve teisel poolel.
Huvitav oli ülalt luitevallilt avanev vaade ümbruskonnale. Ühel pool Ropotamo jõe vesine lamm punavate tamariskipõõsastega, teisal meres väike Sveti Toma saar. Sajandi eest istutati sinna Ameerikast pärit viigikaktuseid ja nüüd olla juba pool saart kaktusepadrikut täis kasvanud. Kui väga oleks seda näha tahtnud! Siinsamas laiutasid aga uhked liivakünkad, segus helerohelises noores lehes tammedega. Veider kooslus.
Luidete vahel leidus lopsakaid oaase. Näiteks tammikutukk kuutõverohtude, jasmiinide ja smiilaksiliaanidega. Või siis üks teine, pisitilluke: üksik elevandinahkse silehalli tüvega tseltisepuu, all ümber nagu kujundatud haljasala: sektor jasmiini, sektor ruskust, ühes ääres kuutõverohustik, keskel mahlane lillestu. Võta või jäta: märtsikellukeste õied! Kuid kõrgetel nartsissi moodi varbadel korraga kobaras neli õit. Küllap tegu suvise märtsikellukesega, keda meil aedades tasuks rohkem kasvatada. Igatahes nägi märtsikellukeste org liivikukausis igati kummaline välja.
Kuid sellega me kohtumised Ropotamo luidetel veel ei lõppenud. Mingil hetkel panime tähele, et liiv on risti-rästi täis imelikke lohistusjälgi. Kilpkonnade kulgemised! Ja näe, seal oligi üks pruunimustriline kilpkonn, kes tõmbus kiiresti kilpi peitu. Leidsime ka ühe väiksema.
Ning siis, märtsikellukeste oru kõrval, komistasin ühele suurele tühjale kilbile. Oo, milline vaimustav suveniir! Suurepärane kuue tolli pikkune värsketes pruunides mustrites kilp. Kuid paraku liiga värske. Kilpi tassides hakkasin tundma seest hoovavat vänget laibalehka. Võehh. Kui saanuks paariks päevaks kilbi sipelgapessa visata…
Nii hirmus kahju kui ka polnud, pidin selle raipe kaasavõtmisest loobuma. Võinuks ju mitmesse kilekotti siduda, aga kes teab kui kindel seegi olnuks. Mõelda kui see haisupomm bussi pagasiruumis lekkima hakkaks… Sättisin kilbi pisikese künka otsa. Leidmisrõõmuks kellelegi teisele.
Erko läks päikselisele künkale hommikul märjaks jäänud telki kuivatama ja hüüdis, et veel üks! Et vist õige vana, juba pooleldi liiva sisse mattunud. Tõttasin uurima. Hmh, kahtlaselt värskete kurdudega liiv. Tonksasin kilpi tammeoksaga. Kilp liigahtas. Elus! Näed sa, mismoodi pooleldi liiva kaevunult läheb kilpkonn magama. Tundus teine sel hetkel seal nii armsa imeliku olevusena.
Eks Ropotamo luited ole tõeline kilpkonnade paradiis. Liivamägede taga on mõnus vesine jõelamm, siin aga päikses kuumav luitestik munemiseks. Ja nagu näha, ka mõnusaks ööasemeks. Torkasin suure tammerondi me uue naabri, Kilbu, kõrvale püsti, et pärast mitte kogemata peale astuda.

Veel lugemist:

Uudised

Neljapäeval lõpetati pidulikult Hiiumaa haigla uuendamine, mis läks kokku maksma 13 miljonit eurot, millest kaksteist tuli Euroopa Liidu toetustest. Haigla juhatuse liikme Riina Tamme...

Teema

Hiiumaa mees Sander Voitka saab tänavu pidada oma üheksandat sünnipäeva, sest sünnikuupäevaks on tal 29. veebruar. Ema Ene Reidma meenutas, et esimese lapse sündimise...

Uudised

Hiiumaa koalitsioonis on läbirääkimisel tegevuskava, mille tulemusena kaoks veel sel aastal osavallavanemad ja osavallavalitsused ning valitsusse lisanduks kolmas abivallavanem. Koalitsoonis lõplikule üksmeelele seni siiski...

Reportaaž

Hiiumaa haigla uuendamine polnud pelgalt seinte värvimine või ukselinkide vahetamine. Kõik sai uueks. Haigla ees pühib paar päeva enne pidulikku avamist töömees harjaga lume...