Lapsena tekkis mul kujutlus Narva-Jõesuust kui ühest mõnusast kuurordist. Ema käis 80ndail seal ikka sanatooriumis, eks siis tema juttude kaudu. Ikka mets ja lai liivarand, iseäralikud puitpitsmajad, mida emal jalutuskäikudel meeldis vaadata, ning tervistavad protseduurid.
Tänavu lõikuskuul sattusin lõpuks ise elus esmakordselt Narva-Jõesuhu, niiöelda puhkusele.
Kujutluspildid ja tõelisus osutusid aga mõneti erinevaks. Ei, muidugi, sealne üle seitsme versta pikkune plaaž on suurepärane. Mu maitsele ehk natuke igav, ei kuskil silmale pidemeks ainsatki kivikest, mistap meenus Jurmala.
Kuid kaugvaade oli seda uhkem. Seal läänes helendas kõrges rannajärsakus Udria [ka Utria – toim] panga beež liivakalju, veel kaugemal krooniks Sinimägede kuplite siluett. Ja ehkki rannailma polnud, oli niisama mõnus õhtu selginemises mändide all istuda, ehapuna silmitseda, süttivaid Sillamäe tulesid vaadata.
Jõesuu teiseks toreduseks on Narva jõgi. Promenaadijupikesel võis pingil jalga puhata ja lasta pilgul uidata üle Naroova, nagu seda jõge veel sajandi eest kutsuti. Ingerimaa poolel paistis järsakkallast, laialine roogne tümastik märkis aga Rosoni jõe suuet. Siis aga juba kaunis liivakallas Vene riigi algust märkivate rohepunatriibuliste piiripostidega. See liiv on siia kuhjunud mererannast. Merelained ulatusid nüüdki mööda jõge ülespoole, tekitades mulje, justkui voolaks jõgi tagurpidi.
Endine kalatööstusala jms on täis aga risakil tühje hooneid. Punavalgevöödilise, sõjas hävinu asemele 1957 püstitatud tuletornini me siitpoolt ei pääsenudki.
Jah, see Narva-Jõesuu ehitiste pool… Sisse sõites tundsin, kuidas mingi idalik õhustik vastu võttis. Eks ikka arhitektuuri tõttu. Ehk küll paar uut hotellihoonet
näeb päris kena välja. Ja Pätsu aegne valge funk sanatooriumihoone. Seda nähes tulid jalamaid silme ette kaadrid filmist “Mehed ei nuta”, kus Lia Laats ja Ervin Abel “siis rüübatud sai viskit” lauldes mändide vahelt välja ilmusid.
Aga elumajade välisilmes aimdus sageli midagi võõrast. Oleks siis need kuulsad tsaariaegsed puitpitsvillad, neid tahtsin ma vägagi näha. Kuid ei juhtunud ühegi manu. Kardetavasti on sääraseid alal veel vaid paar tükki. Miks? Sest ülejäänud on lihtsalt maha põletatud. Aga miks? Küllap eelkõige kõrgete kinnisvarahindade tõttu, mille Peterburist ja mujalt pärit rahakad tinginud. Ja teadagi on palju mugavam üles lüüa uus karp, kui hakata muinsuskaitseametnikega vaeva nägema, vastikut restaureerimist ette võtma.
