Kõpu metsade sisse on peitunud väikesed soolapid. Neist vast erilisim on Igamessoo.
Sel novembrihommikul poetab buss mu vihmast tilkuvale nõlvale maha. Lõpp-peatus. Kohe algab mägironimine. Ikka üle Lääne-Eesti kõige kõrgema tipu. Selja taha jääb Hiiumaa kõige võimsam maanteevaade: puulatvade taga hallitab kaugel all kogu ülejäänud saar. Ootamatult ebalev tunne valdab korraks siin 60 m üle merepinna, justkui nagu kaitsetu olemine. Jajah, lauskmaa lamedusest kord aastas sellisesse tippu sattumine on suisa elamus.
Valge püramiidi otsas pöörleb tuli – majakas teeb oma tööd. Lääne-Eesti kõige kõrgemal elutsev koer haugub aia taga mis jaksab. Torni vastast on okasmets maha võetud. Toredal kombel tahab siia sarapiku sekka vahtramets sirguda. Kahjuks metsakasvatajad vahtrat vist eriti ei salli. Kui tammele heidetakse majandusmetsas armu, siis vahtrale üldjuhul vist mitte? Ja ometi on Kõpus just vaher see, kes võiks natukesegi tagasi tuua siin kunagi vohanud laialehiste metsade hõngu.
Suurepsi poole kulgev tee hakkab järsult alla kukkuma. Aina alla, alla ja alla. Tibutamine lakkab ja rebenevas pilvkattes roosatab koiduvalgust. Ligalombilisel teel ja selle ümbruses hõbetab üha lubikat.
Ehkki Kõpus paealuspõhi kõikjal allpool merepinda lasub, on liustikud merepõhja klindi servast siia lubjakivirikka kõrgustiku kohale kuhjanud. Nii palju, et sobib hästi kaevandamisekski. Näed, siin laiutab suur lage vana karjäär. Ja peagi jõuan uue karjäärini. Enne seda aga läbin ootamatult hüpliku maastiku. Loodus on nagu mängeldes siia kokku kuhjanud hunniku luiteid. Neid nimetatakse igat moodi, mulle meeldib Käntsa mägede kujund. Suurt osa sellest toredast hüplevast maastikust ähvardas aga minema kaevandamine. Õnneks võeti siiski kohaliku rahva vastuseisu kuulda ja karjääri nihutati veidi eemale. Kahjuks langevad Käntsa mäed siiski osaliselt kaevamise ohvriks. Eks maavarasid ole ju vaja, aga kas ikka just sellise maastiku hävitamise hinnaga…?
Seal kuplitippude kõrval see karjäär haigutabki. Üsna suur teine juba. Karjääris vedeleb pirakas raudkivilasu, veel kõrgemad on lubjaklibukoonused. Ent see pole puhas killustik, vaid segus saviga. Hiiumaa n-ö kruusateed just taolisest materjalist näikse tehtud olevatki.
Kahjuks on karjäär risti läbi lõiganud väikse Igamessoo ja mere poole kulgeva metsatee. Jalakäijana pole mul sellest õnneks suuremat lugu. Roninud järsakust üles, leian tee jätku üles. Siin on vist Kõpu mäestiku omamoodi mäehari ja veelahkmeala. Kõpule iseloomulikult on siingi lõunanõlv männiline ja kuivataluvama taimestikuga, põhjanõlv aga järsult kuusemetsasem ja taimestikult rikkama moega. Justkui kusagil lõunamaa mägedes!
Puulatt on tõkkepuuna teele langenud. Ei tea, kas hääbub see tee üldse ära? Otse teel hõbetab lubikaid, ent edasi soo pool ma seda liiki enam ei kohta. Seal tuleb teiste lubjalembeste maailm.
Ja juba helendabki metsa taga midagi lagedamat. Kõik muutub, läheb hoopis huvitavamaks. Jalge alla ilmub hallroheline lubjanõudliku vesihalja tarna vaip, segus sinilillelehtede, pohlade, kattekolla, harakkuljuse, lakklehe ja ohtrate näsiniine vitstega.
Mets on siin hõre, koosnedes kuusest-kasest-männist-lepast. Samas harulise pihlapuu juures tõmbab tähelepanu suur, oma kuue jala kõrgune rändrahn, mis on kaetud sambla, mustika, pohla ja kollaga. Rahnu otsas turritavad paarimeetrised kadakad. Kahjuks kuivanud. Millised erilised kaljukadakad need siin kord olid!
Edasi paeluvad mind aga juba kohalikud taimeksoodid, kelle pärast eeskätt siia tulin.
