Francesco Rosso 
Noor tekstiilikunstnik Maryliis Teinfeldt-Grins (28) pani kokku lood ja lõngad ja sellest sündis tema esimene isikunäitus pealkirjaga “luba, ma igatsen sind. luba, ma uotan”.
Näitusel on väljas neli suuremõõtmelist tikandit ja üks gobelään.
“Minu näitus tegeleb viie igatsuslooga,” ütles kunstnik näitust tutvustades. Jutust selgus, et ta on õpingutega seoses kolinud palju, elanud Riias, Helsingis, Portugalis, Londonis, Tallinnas ja Tartus. Nendest paikadest on tema ellu tulnud kalleid inimesi, ent praegusel ajal on nendega sideme hoidmine olnud raske. “Sõprust ja armastust peab kasvatama,” taipas ta siis ning otsustas kududa ja tikkida oma igatsust nende inimeste järele, näidata neid tühjaks jäänud kohti mälestuste maastikus.
Vihjeid, millistest igatsuslugudest on juttu, näeb näituse külastaja tööde pealkirju vaadates. Vaip-piltidel on kohad Portugalist, Kadrina vallas paiknevast kunagisest Vanamõisa külast, aga ka näiteks Narva maanteelt Tallinnas.
Esimene igatsuslugu, mis kootud sai, sai nimeks “Nadine on Portugalis”. Kunstnik rääkis, et nad kohtusid Nadinega Riias, Läti Kunstiakadeemias vahetusaastal olles. Peale aastast koosõppimist tuli Maryliis tagasi Eestisse, Nadine läks Portugali. Hiljem veetsid nad koos tunde Google Mapsi kaardirakenduse abil Portugali külades käies. “Nadine jutustas lugusid oma kodukohast ja nii said need kauged, minu jaoks tundmatud külad koduseks, armsaks.”
Kaks lemmiktehnikat
Teinfeldt-Grinsi sõnul on gobelään ja tikand tema kaks lemmiktehnikat. Ta arvas, et küllap nimetab iga tekstiilikunstnik gobelääni oma eelistatuma tehnikana, sest see on traditsiooniline kudumisviis. Vähem on neid, kes oma töid tikivad. Torketikand on kaasaegne meetod, millega saab suuremõõdulisi töid kiiremini valmistada kui gobelään seda võimaldab.
Nagu gobelään, nii ka tikandvaibad on valminud käsitsi, piste piste järel. Kunstnik rääkis, et tikkides töötab ta oma väikeses stuudios, istudes laua taga või põrandal ning raamile pingutatud aluskangast vastavalt vajadusele pöörates ja keerates. Enamasti istub seal juures ka tema kass.
Kõige raskemaks tööetapiks peab ta kavandamist ning ettevalmistustööd. “Kuna ma teen kavandeid pastellidega, siis hiljem on üpriski raske leida õiget tooni lõnga,” kõlas selgitus. Kui aga kavand on valmis ning materjalid kogutud, siis tikkimine ise läheb üpriski ladusalt, kuigi on muidugi ajamahukam.
Lätist on palju õppida
Maryliis Teinfeldt-Grins on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas, kus ta õppis tekstiilikunstnik Aet Ollisaare käe all tekstiili eriala. Vahetusaastaks valis ta Läti Kunstiakadeemia. Sealne tekstiilikunsti kateeder on spetsialiseerunud ainult tekstiilikunstile, erinevalt Eesti Kunstiakadeemiast ja Pallasest, kus tekstiilikunsti on võimalik õppida ühes disainiga, mis hõlmab ka moodi, tootedisaini ja tehnoloogiat.
Eesti ja Läti tekstiilikunsti erinevust näeb noor kunstnik eeskätt selles, et Eestis
domineerivad gobeläänid, Lätis aga on pilt kirjum. Seal kasutatakse palju žakaartehnikat, vilditakse ning suur rõhk on autoritehnikal. Tema sõnul on Läti tekstiilikunst tugev ja sellele aitab kaasa eraldi õppekava, mida veavad oma alast vaimustunud kunstnikud.
Praegu on Teinfeldt-Grins teise aasta magistrant Eesti Kunstiakadeemias, kus ta õpib kaasaegset kunsti. “Tegelen maastiku, mälu ja identiteedi kokkupuutepunktidega. Mind huvitab maastiku lugemisoskus ning külamaastikud,” piiritles ta oma “rada”.
Ta on Eesti Tekstiilikunstnike liidu liige ning nimetati 2019. aasta nooreks tekstiilikunstnikuks.
Hiiumaale on Maryliis enamasti sattunud turistina, kuigi lapsepõlves käis ta saarel palju ning siin on tal kaugeid sugulasigi. “Ent see ei olnud näitusepaika valides määrav,” lausus ta ja lisas, et talle on hoopis oluline näidata oma töid suurtest kunstikeskustest – Tallinn, Tartu, Pärnu – kaugemal, sest lugudest jäävad jäljed igale poole.
Näitus kultuurikeskuse galeriis jääb avatuks septembrikuu lõpuni ja on külastatav tööpäeviti kella 10st kuni 18ni.
