Pille Väljataga koordineeris juubelimatku

Eesti Vabariik 100 juubelimatkade korraldamisel lõi kaasa vähemalt üks hiidlane, Pille Väljataga, kes koordinaatorina oli pidevas kontaktis kõigi matkakorraldajatega.
Laupäeval tänati Eesti Loodus­muuseumis juubelimatkade sarja retkede korraldajaid, kes Eesti Vabariigi juubeliaastal viisid soovijaid ligi 300 retkele Eesti looduses. Tänukirjad andsid üle Eesti Matkaliidu president Ingrid Kuligina ja Eesti Vabariik 100 programmijuht Maarja-Liisa Soe. “Loodan südamest, et iga huviline leidis endale mõnusa väljakutse ning nautis seda kogemust täiest südamest,” ütles Soe.
Suur töö tehtud
Eesti Matkaliidu juhatuse liige Pille Väljataga oli EV100 juubelimatkade projekti koordinaator, kel tuli pidevas kontaktis olla kõigi 38 projektis osalenud matkakorraldajaga. “Teadsin, kes, kus, millal, kellega, kui palju matkab ja nii edasi, lisaks on mul ka päris muljetavaldav fotokogu kogu aasta jooksul toimunud matka­sündmustelt,” rääkis Väljataga. Praegu on see fotokogu veel ainult tema arvutis, aga Väljataga lubas, et kindlasti saab see kõigile nähtavaks.
Kõige ägedamaks ja õnnestunumaks juubelimatkade sarjas nimetas Väljataga Estonia mäetipu (6211m) ekspeditsiooni. Eestis korraldatud matkadest meeldisid talle valgusparve matkad Rummu karjääris, matkad Aidu karjääris, Põlva öömatk päikeseloojangust päikesetõusuni ja süstamatkad väikesaartele.
Väljataga lõi kaasa ka Matka­messidel: 2018. aasta messil tegi ta pilte ja rääkis Maailmarändurite Klubi jutu­nurgas matkafotograafiast, 2019. aasta messil koordineeris eksponente.
Veel korraldas matkaliit neljad Eesti meistrivõistlused: jalgsimatkatehnikas, jalgratta­matkatehnikas, mägi­matkamises ja jalgsimatkatehnikas lastele ja noortele. Abimatkajuhtidena oldi osalised EMK Suurel ühismatkal, toimus matkajate suvine kokku­tulek, matkagrupp vallutas Estonia mäetipu, TV3 jooksis üheksaosaline sari “Seitsmesed juubelimatkal”.
Suvel oli Pille Väljataga Riigi­metsa majandamise keskuse ühismatkal Peraküla-Aegviidu harus neli päeva abigiid. “Rohkem polnud võimalik olla, aga väga võimas ettevõtmine oli – riigimetsa majandamise keskusele suur tänu korraldamast ja appi kutsumast,” tänas Väljataga.
Lisaks toimusid mullu 26. detsembril üle Eesti osalejatele tasuta jõulumatkad. “Kuna jõulude ajal oli kokku viis vaba päeva ja võimalikud matkakorraldajad vist linnast, oli Tallinnas kirjas vaid üks matk, tuli siis endal ka matkajuhiks hakata ja juhtisin matka Männiku Hiidrahnu juurde,” rääkis Väljataga. Muide, Hiiumaal juhtis samal ajal Inna Lepik matkajad Vanajõe orgu ja Hiiumaa “mägedesse” Kõpus.
Matkapisik ülikoolist
Pille Väljataga sai matkapisiku ülikooliajal ja esimest korda läks mägedesse 16–17 aastat tagasi. “Lihtsalt magistrantuuriaegne pinginaaber käis koos Jaan Künnapiga ronimas ja kutsus kaasa,” meenutas ta. “Entusiasmist sai isegi paar aastat Kaukaasias alpilaagris oskusi omandamas käidud ja tänu sellele võeti ehk ka mõnele kõrgemale mäele kaasa.”
Praegu Tallinnas elav Välja­taga tunnistab, et hiidlasena on linnas ilma oma privaatse aia ja ruumita ikka raske olla, seega tuleb võimalusel välja minna. “Eestis on ägedaid kohti palju, tahaks muidugi rohkem, kui neid võimalusi tekib ehk siis natuke on nähtud, aga palju veel nägemata,” ütles Väljataga.
Enne laste sündi käis ta matkamas mägedes, praegu, algklassilaste kõrvalt, kauaks ja kaugele minna ei saa, aga nädalasi sutse on õnnestunud ikka mõned teha. “Praegu tundubki kõige põnevam seljakott seljas mägimatkamine, mõnus kulgemine punktist punkti koos laagrieluga. Ühesõnaga mäed kutsuvad ja tõenäoliselt seepärast, et lauskmaa inimesena on seal midagi müstilist ja teistmoodi – avarus, vaated,” avas ta mägede kutse põhjusi.
Matkamine on puhkus
Just nii vastab Pille Väljataga küsimusele, mis teda matkamise juures võlub, aga tema pikem selgitus on üllatav. “Kui sa pead ikka päev läbi tegelema sellega, et tuul sind mägirajalt kuhugi alla ei tõukaks või sa kõnnid kusagil liustikul pragude vahel, siis ei tule sul ka kordagi pähe mõtet, kuidas kodused hakkama saavad, kas laps ikka sai trenni või mida õhtuks süüa teha,” selgitas ta, et see on sada protsenti hetkes olemine, hetke nautimine, vahel enese proovilepanek, millegi uue nägemine, kogemine, nuusutamine…
Eriliseks teeb matkamise tema hinnangul ka see, et hetked on erinevad ja seltskonnad on erinevad ning seda nii Eestis kui kusagil mujal. “Näiteks linnas sa ei näe juba aastaaegade vaheldumist nii, nagu see maal paistab,” tõi ta võrdluse.
Tuleb hästi küsida
Pikemaid ja kaugemaid matka­plaane selleks aastaks tal veel tehtud pole, aga igasugu ideedele on ta avatud. “Kuna mina ei ole paberitega matkajuht, siis minuga saab matkama ainult see, kes hästi küsib,” selgitas ta. “Enamasti kolan ringi üksi või perega, vahel võtan ka suurema pundi kaasa. Veel harvem viin mõne kooliklassi või sünnipäevaseltskonna mõnda Tallinna metsa. Eriti südamelähedased on matkad lastega, seega, kes teab, ehk on mul kunagi ka oma matkaettevõte, mis viib lapsi matkama,” jättis Pille Väljataga otsad lahti.