Avaras Rookopli tänava maja köögis on soe. Akna alt toa keskele jookseb pikk, ühe väga vana Kärdla maja laiadest põrandalaudadest laud. Akende ümber ripuvad väikesed tuled. Aknast paistab unne vajunud aed. Elektriahjus küpsevad kuklid. Laua taga istub Reelika, Rookopli pagari perenaine.
Reelika Rosenštoki (47) köögis on reeglid ranged. Kõik peab olema puhas. Kass seal käia ei tohi. Igal asjal on oma koht. Soovitav temperatuur on kakskümmend kolm kraadi. „Pärmitaignaga muudmoodi ei saa,“ ütleb Reelika. Midagi ei jää tema sertifikaadiga koduköögis juhuse hooleks. Kõik kogused on kaalul grammi täpsusega välja mõõdetud. Saiapäeval on kava minuti täpsusega paika pandud. Millal kergitamine, millal pallitamine, millal järelkergitamine, millal küpsetamine, millal jahutamine. Reelika teab täpselt, kui palju ühest taignakogusest saiakesi tuleb ja kui kaua miski aega võtab. Kui ta küpsetab, siis millegi muuga ei tegele. Ahju pandud saiakesi jälgib kullipilgul, kas need ikka kerkivad õigesti. Kuigi kõik on välja arvutatud, ei saa tehnikat lõpuni usaldada – ahju peab kontrollima ega see liiga kiiresti või liiga aeglaselt ei küpseta. Kui Reelika on köögis, ei tohi teda segada. Kõik külalised teavad seda.
