Connect with us

Persoon

PERSOON MAAJA ROOS | Elu on lühike – pane oma hing kõigesse, mida teed

Maaja Roos ütles pärast Rudolf Tobiase 150. sünniaastapäevale pühendatud muusikafestivali avakontserti Kärdla kirikus, et vanaisa muusika toob temas alati esile suuri emotsioone.
14. oktoobril maeti Tallinna metsakalmistult Kullamaale ümber Rudolf Tobiase abikaasa Louise Tobiase säilmed. See tõi elu jooksul üle maailma pillutatud Tobiaste pere taas kokku – sündmus, mida helilooja lapselaps Maaja Roos oli terve vanaisa juubeliaasta oodanud.

Maaja Roos (Duesberg) on Rudolf ja Louise Tobiase viienda lapse, Helen Tobias-Duesbergi tütar. Kuna Helen sündis pärast oma isa Rudolf Tobiase surma, pole Käina köstrimajast pärit heliloojaga kohtunud ei Maaja ema ega ka Maaja ise.

Lapselaps teab oma vanavanemaid ja tädisid-onusid vaid läbi lugude, mida on talle jutustanud ema, kelle elu jäid saatma kolm suurt leina – isatus, igatsus ema järele ning abikaasa varane surm.

“Kuula, kuidas ta harmooniat ehitab! Pane tähele, kuidas su kõrv arvab, et teab, mis järgmiseks juhtub, aga siis üllatatakse sind mõne valusa akordiga, mis paneb pisarad purskama.“

“Ema oli väga tagasihoidlik inimene, aga ta oskas mälestusi sõnadega elama panna,“ ütleb Maaja Helen Tobiase kohta, kes elas suurema osa oma elust emata-isata, nende järele igatsedes. Õhtuti mängis ema Maajale Rudolf Tobiase loomingut ette. “Kuula, kuidas ta harmooniat ehitab! Pane tähele, kuidas su kõrv arvab, et teab, mis järgmiseks juhtub, aga siis üllatatakse sind mõne valusa akordiga, mis paneb pisarad purskama,“ kirjeldab Maaja talle maalitud pilte vanaisast ja tema muusikast.

AJAKIRI MUUSIKA (2/2018)

Rudolf ja Louise Tobias 1904. aastal Peterburis.

“Ta tegi vanaisa minu jaoks nii elavaks, et mul oli tunne, nagu oleksin teda kaua tundnud,“ ütleb Maaja, kuidas läbi ema jutustatud lugude ammutab ka tema oma inspiratsiooni peamiselt vanaisast. Maaja on Ameerikas dirigent, kes juhatanud mitmeid kõrgel tasemel koore ning pannud nad kõik laulma eesti keeles nii Tobiast, Pärti kui Tormist.

“Ema sõnul on ka minu hulljulgus pärit vanaisalt,“ jutustab Maaja, rääkides Eesti Vabariigi 100. aastapäeva projektist, mil kutsus New Yorki kokku maailma eri paigus pesitsevate eestlaste koori. Kogu ettevõtmine oli Maaja sõnul kergelt öeldes hullumeelne, ent kõige keerulisemaks osutus New Yorgis elavate eestlaste laste koori laulma panemine.

“Neil puudus igasugune distsipliin, osa neist oskas eesti keelt, osa mitte,“ kirjeldab Maaja. “Tahtsin neid kuuldes juuksed peast rebida,“ jutustab ta meeleolukalt. Aga ta pole üleolev ega pea kedagi lootusetuks. Elu jooksul on ta korduvalt olnud tunnistajaks sellele, kuidas kõik on võimalik. Nii tegi ta ka selle kooriga seda, mida on teinud kõigi teistega – pani nad muusikat tundma. Alustas näoilmetest, mängis kulmudega, võttis kogu keha abiks – lõi jalaga rütmi, vehkis kätega üles-alla. “Kui seda Arne Mikule kirjeldasin, ütles too, et Tobias tegi täpselt samamoodi!“ jõuab Maaja välja talle üllatavaks olnud sarnasuseni enda ja vanaisa vahel, millest sai teadlikuks alles Rudolf Tobiase 150. juubeliaasta pidustustel Hiiumaal.

“Elus on palju asju, mida ei saa ette teada, aga seda, kuidas muusika peab edasi minema, olen ma alati teadnud.“

Ema on Maajale rääkinud, kuidas tütar kaheaastasena esimest korda klaveri juurde astudes ei hakanud mitte lihtsalt selle klahve peksma, nagu lapsed tavaliselt, vaid pani pilli õrnade ja omapäraste puudutustega kõlama. Maaja esimese koori juhendamise kohta on ema Helen meenutanud, kuidas tütar New Yorgis ühes kohvikus kord elava muusika saatel tantsima hakkas ning klaverimängija ta lavale kutsus. “Näita, kuidas sa meie muusikat tunnetad,“ öelnud pianist talle. Palunud mantli ära võtta ja astuda lavale muusikute juurde. “Elus on palju asju, mida ei saa ette teada, aga seda, kuidas muusika peab edasi minema, olen ma alati teadnud,“ räägib Maaja oma Tobiase päritolust, kuigi on terve elu kandnud kõigepealt Duesbergi, seejärel Roosi nime.

Naisliini lein
Maaja ema, Rudolf ja Louise Tobiase tütar Helen, sündis Ameerikas, New Yorgis. Muusika- ja teatriharidusega Louise oli tol ajal oma mehe ja andekate laste mänedžer ning viibis Ameerikas Tobiase muusikat tutvustades. Ühtlasi korraldas tantsijast tütre Beatrice karjääri, mis aitas kogu perele raha teenida. Rudolf ise teenis samal ajal Saksa sõjaväes, nii kodakondsuse kui sissetuleku nimel. “Mul on kahju mõelda, kui andekas vanaisa oli ja kui palju ta pidi raha pärast rabelema,“ ütleb Maaja. Ühest kirjast on lapselaps siiski lugenud, kuidas vanaisa leidis ka armees võimaluse loominguga tegeleda – öövalvetes sai ta kirja panna kõik oma muusikalised ideed.

Vanaisa elu lõppes 1918. aasta 29. oktoobril, umbes kuus kuud enne seda, kui sündis tema viimane tütar Helen, Maaja ema. Louise otsustas esialgu Ameerikas Tobiase muusika tutvustamist jätkata, ent kusagil 1926. aasta paiku leidis ta, et aeg on küps, et sõita Eestisse ühele ilusale puhkusele ning tuua kogu pere kokku.

Selleks üüris ta suvemaja Narva-Jõesuus ja suvi veedeti mere ääres üksteisest rõõmu tundes. Sügise saabudes läks iga Tobias tagasi oma ilmanurka. Louise ja Beatrice naasesid Ameerikasse, teised õed-vennad Saksamaale. Seitsmeaastase Heleni otsustas Louise veel natukeseks Eestisse, lapsehoidja juurde jätta. Plaan oli talle varsti jälle järele tulla. Juhtus aga nii, et Ameerikat tabas finantskriis ning Louise ja Beatrice ei saanud enam tükk aega Eestisse tagasi.

Kaheksa aastat ootas Helen Narva-Jõesuus ema, kes saatis talle koos kirjadega Ameerikast riideid, mida kõik kohalikud lapsed kadestasid, kuid mis jätsid Heleni täiesti ükskõikseks. Tema tahtis ainult oma ema ja käis kaheksa aastat järjest vastas igal Narva silduval laeval, millel oleks võinud olla ka tema ema. Ta seisis ja ootas kai peal, kuni viimane inimene oli laevalt maha astunud ning tekimees andis kätega märku, et laev on tühi. “Kas sa kujutad ette, milline valu?“ meenutab Maaja oma ema traagilisi mälestusi.

“Midagi koledat nendega siin ei juhtunud, venelased ikka austasid kunsti ja kultuuri mingil määral.”

Selleks ajaks, kui Louise Eestisse tagasi pääses, oli Helen juba teismeline. Nad elasid koos Tallinnas, kuni olid teise maailmasõja ajal sunnitud põgenema. Andekana, nagu kõik Tobiaste lapsed, oli Helen pälvinud orelimängija stipendiumi Berliinis, maineka õpetaja ja helilooja Herman Grabneri juures. Sinna oligi ta minemas, kui koos ema ja õe Silviaga Tallinnas laevale astus. Mingil põhjusel otsustas ema viimasel hetkel koos õega veel hetkeks kaldale pöörduda ja nii jäid nad mõlemad Helenist maha Eestisse, kus elasid oma elupäevade lõpuni.

“Midagi koledat nendega siin ei juhtunud, venelased ikka austasid kunsti ja kultuuri mingil määral,“ räägib Maaja. Tema vanaema Louise suri 1952. aastal ja maeti Metsakalmistule – nii eraldi teistest Tobiastest, et Eesti taasiseseisvudes tuli muusikateadlasel Vardo Rumessenil selle leidmiseks omajagu uurimistööd teha, enne kui sai Helenit uudisega haua leidmisest rõõmustada. Helen ise elas 90aastaseks.

Imeline ellujäämine
Õpingute ajal ja keset sõda kohtus Helen oma abikaasa, keeleteadlase ja ajakirjaniku Wilhelm Duesbergiga. Nende kooselu jäi lühikeseks ja kulges suures osas Gestapo eest põgenedes, sest Wilhelm oli mitmete Hitlerit kritiseerivate artiklite autor. Tema rängimaks kuriteoks Hitleri käsilaste nimekirjas oli töö, mille kirjutas pärast kohtumist riigipea endaga, kus avaldas arvamust, et sellest mehest saab Euroopa hukatus.

“Ema ütles mulle alati, et minu ellu jäämine on suur ime.“

Ometi jäid Helen ja Wilhelm Berliini ega lahkunud sealt kogu sõja vältel. Ühel hommikul koputas Gestapo nende uksele ja viis paari endaga kaasa. Helen, siis juba rase, pääses vabadusse, Wilhelmi piinati seni, kuni ta nõustus alla kirjutama kõigile talle esitatud süüdistustele ning mees sattus vanglasse. Keset sõjakaost pääses ta sealt ühel hetkel põgenema, Helen ja Wilhelm leidsid peidupaiga väikeses raamatupoes ning seal sündiski Maaja.

 Režissöör tunneb huvi Maaja isa ja ema loo vastu

Maaja isa, Wilhelm Duesberg oli oma naisega kohtudes Hitlerit kritiseerivate artiklite tõttu Saksamaal tagaotsitav ning sattus harva abikaasa orelikontserte kuulama. Ühele neist, Berliini Sophienkirchenis, ta aga läks. Pärast kontserti näitas Helen talle kiriku oreli peidetud juurdepääsu ning selle salajast, vaid häälestajale mõeldud inglitiivaga uksekest.

Kaks kuud hiljem, kui sõda Berliinis jõudis oma haripunkti, viibis Wilhelm sõjavangis. Pommirünnakus linnale vangla süttis ning tulekahju kustutamise segaduses otsustas Wilhelm põgeneda. “Tulgu, mis tuleb, tulistatagu mind või selga, ma pean proovima! mõtles ta ja hüppas läbi müüriaugu hetkel, mil vangivalvur pööras pilgu sigareti süütamiseks korraks maha. Ta pääses eluga. Teisel pool müüri tundis ta ära sellesama Sofienkircheni, kus Helen talle kaks kuud tagasi oreli salajast uksekest oli näidanud. Kakskümmend Gestapo politseinikku kannul, jooksis Wilhelm sinna varju ning peitis end inglitiivaga ukse taha, oreli sisse, kust valvurid teda ei leidnud. See päästis ta elu.

Maaja sõnul tunneb selle loo vastu huvi Hollywoodi filmirežissöör. Tööpealkiri loo jutustamiseks on Life and Death and Music ning kaalumisel on, kas tema isa Wilhelmi võiks mängida Leonardo di Caprio.

“Ema ütles mulle alati, et minu ellu jäämine on suur ime,“ räägib Maaja. Viimane mälestus oma isast on Maajal päevast, mil viiesena isaga kohtusse sõjakurjategijate vastu tunnistama kaasa läks.

“Vaatasin teda ja tundsin suurt uhkust,“ meenutab Maaja ja kirjeldab isa häält. Kui selge ja kõlav see oli. Ta jätkab: “Ühel hetkel  vajus isa kängu.“ Teda oli tabanud terav valu. Nii palju suutis mees end siiski koguda, et tuli tasa tütre juurde ja ütles: “Kõik on hästi, aga sina pead nüüd koju minema.“ Ja Maaja läks, teadmata, et oli olnud tunnistajaks südamerabandusele, millesse isa sealsamas suri.

“Ehk ongi parem, kui ta sureb – sul oleks lihtsam uut elu alustada.“

Vendade tugeval survel kolis Helen pärast seda koos Maajaga New Yorki. Pere arvas, et neil on seal parem. Maaja mäletab sellest ajast aga vaid raskusi. Ta oli lapsena tihti haige, oli oht, et ta ei jää elama. Üks vendadest olevat mures Helenile öelnud: “Ehk ongi parem, kui ta sureb – sul oleks lihtsam uut elu alustada.“ Helen saatis ta selle jutu peale lihtsalt minema. Maaja jäi ellu ning temast kasvas andekas pianist ja dirigent.

Meeli Küttim

Maaja Roos koos Helgi Põlloga Rudolf Tobiase sünnipäeval vanaisa sünnikodu
hoovil.

“Võibolla viimane muusikalise karjääriga Tobias,“ ütles ta maikuus Hiiumaal viibides.

Louise Tobias jäi Maaja ja Heleni jaoks pärast sõda raudse eesriide taha, ent Helen püüdis emaga ikka ühendust hoida ja kirjutas talle. Louise oli talle rääkinud, kuidas oli alati tahtnud ühe lapse nimeks Maaja panna. “Aga miks sa minule siis ei pannud?“ küsinud Helen emalt. “Sest sina ei ole Maaja,“ vastanud Louise. Üks sõnumitest, mis Louiseni ka raudse eesriide taha jõudis oli, et Heleni tütre nimeks sai Maaja. Enne surma ema ja tütar päriselus enam kohtuda ei jõudnudki.

“Ema ütles mulle alati, et pane oma hing kõigesse, mida teed – elu on lühike – mõtle oma vanaisa peale,“ räägib Maaja Helenist. Küllap kolmest väga lähedasest inimesest ilma jäänud naine juba teadis, millest räägib. Hetk, mil Louise Kullamaa hauaplatsil teiste Tobiaste, sealhulgas Heleni lähedale maeti, oli Maaja jaoks väga eriline. See oli tema ema naasemine oma pere juurde.

Maaja koos ema Heleniga (vasakul) ja pisipoja Taavoga (seljakotis) aastal 1984.

 Las lapsed valivad ise oma tee

Maajal on kaks last – poeg Taavo ja tütar Leila. Nad mõlemad on musikaalsed – Leila laulab ning Taavo oli tšellol tõeline imelaps. Ema tahtis, et pojast saaks muusik. Ameerika ühe tuntuima muusikakooli, Julliardi õpetajad ütlesid, et lisaks suurepärasele tehnikale on Taavo pillimängus hinge. “Ühel päeval küsis aga üks väga hea sõbranna minult, kas ma tõesti tahan oma pojale teed, kus ta tunnetab enda väärtust vaid läbi muusika, mitte läbi selle, kes ta ise on, toob Maaja välja pöördelise hetke enda ja oma poja elus. Taavo oli 12aastane, kui ema talle ütles: “Pane selleks suveks tšello kõrvale ja ole lihtsalt poiss. Endamisi otsustas Maaja, et ei suunagi poega pilli juurde tagasi, kui too ei küsi. Ja Taavo ei küsinud. Sellepärast arvabki Maaja, et võib jääda viimaseks professionaalseks muusikuks Tobiaste suguvõsas. Tobiase nimi aga elab edasi, sest septembris sündis Taavole kolmas laps – poeg, kelle nimeks sai Cooper Tobias Roos.

Meeli Küttim

Foto: Meeli Küttim. Maaja Roosi jutustatud Tobiaste perekonna lood on täis armastust, visadust ja jõudu.

“Tere-tere, vana kere!

Maaja ema ja isa kohtusid pommivarjendis Berliinis. Wilhelm lähenes Helenile küsimusega: “Te pole vist sakslane? ning hakkas arvama, millisest riigist noor naine pärit võiks olla. Helen ei vastanud. Mees demonstreeris oma Euroopa keelte oskust ning ütles noorele naisele midagi igas keeles, alustades Portugalist ja lõpetades Soomega. “Nooguta vaid, kui taban õiget keelt! ütles Wilhelm Helenile, kes endiselt ei tihanud rääkida. Kuna eesti keelt keeleteadlane ei osanud, andis ta lõpuks alla: “Hea küll, palun öelge lihtsalt, kust Te pärit olete ja ma jätan Teid rahule!Seepeale vastanud Maaja ema Helen: “Tere-tere, vana kere! ja mees taibanud – eestlane. Nii saigi alguse armastus noore orelimängija ning Gestapo poolt tagaotsitava keeleteadlase ja ajakirjaniku vahel, mis viis Maaja sünnini.

Veel lugemist:

Uudised

Juba aprillis hakkas tulema teateid, et Hiiumaa staari staatuses karu on väga liikuv ja läbib pikki teekondi põiki üle saare, kuni mai algul jäädvustas...

Digileht

Hiiu Leht 17.mail Karu jookseb mööda saart nagu pöörane Hiiumaa sai uue piiskopi Hiiu Leht muudab ilmumispäeva ja sagedust Sõdurid päästsid külarahva jalavaevast. Digilehe...

Uudised

Alates 6. juunist hakkab Hiiu Leht paberil ilmuma kord nädalas 20-leheküljelisena neljapäeviti. Kõik paberlehe tellijad saavad võimaluse kolme kuu jooksul veebiuudiseid tasuta lugeda.  Lugeja...

Uudised

Hiiumaa huvide paremaks kaitsmiseks ja esindamiseks asutas 16 saadikut teisipäeval riigikogu Hiiumaa toetusrühma ja valis selle esimeheks Reili Ranna ning aseesimeheks Enn Eesmaa. Toetusrühma...