erakogu 
erakogu Varakult orvuks jäänud noormehest sai peale Kärdla keskkooli ja Tartu ülikooli lõpetamist Eesti NSV poliitik, hiljem Nõukogude Liidu diplomaat, kes suursaadikuna teenis Venetsueelas ja Nicaraguas. Pöördelisel 1988. aastal võttis ENSV ülemnõukogu Vaino Väljase juhtimisel vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest.
Vaikiv Hiidlane ise pole kunagi rõhutanud oma teeneid Eesti iseseisvumise taastamisel, oma sidemeid kodusaare Hiiumaaga, aga alati.
Avaldame ajalehes Videvik 2004. aastal ilmunud intervjuu Vaino Väljasega.
Vaino Väljas: hiidlane peab väärt inimeseks jääma
Millised tunded valdavad teid kodusaarele tulles?
Vaino Väljas: Kodupaigas käin lastelastega sageli. Kasutades hiidlase huumorit: kui Heltermaal jälle jalad kodupinnale saad, siis ütled: oh, kui hea — üle hulga aja kuuleb jälle inimese häält. Tulles suurelt maalt Hiiumaale, tunned, et oled jõudnud taas koju, oma noorusmaale, mis oli, on ja jääb. Samas ka nostalgia, sest tänane Hiiumaa on teistsugune kui lapsepõlve-Hiiumaa. Hiiumaal tunnen, et olen seal, kus on mu juured, kus on kodu, kus on olnud vanemad, kust said alguse elutunnetus, maailmavaade ja eetilised tõekspidamised. See on nagu tagasipöördumine alguse juurde. Selles mõttes on see tunne iga kord ehedalt uus ja kordumatu. Kui oled olnud pikka aega vihmametsas või stepis ning seejuures väsinud ja troopikapäikesest väga-väga janune ning kui saad siis karastava sõõmu head külma allikavett – sellega võiks võrrelda igakordset kojutulekut.
Kas teil on mõni lapsepõlveseik, mis ikka ja jälle meenub?
Oi, palju. Kaotasin väga varakult terve oma perekonna – isa, õe ja ema – ning jäin üksinda. See on sügavalt isiklik ja intiimne teema ning sellest ei peakski vahest rääkima. Kuid selles on asi, mis tänapäeval kõlaks vajalikult: lapse südamevalu. Kui näed, et kaotad inimesed, keda sa elus kõige rohkem armastad, ning pärastine valu, mure ja üleelamised – need on kõik rasked, mällu sööbivad, aga erilise teravusega jääb elu lõpuni just lapse südamevalu ja mure. Võib-olla on sellest õppida meie tänapäeva ühiskonnal. Meil on tänavalapsi, raske toimetulekuga perekondi, kus laps näeb ebavõrdsust ja ebaõiglust väga alasti kujul: ühel on ja teisel ei ole. See mõjutab edaspidi inimest väga. Vaja on hoolitsust lapse eest, kaasatundmist tema muredele ja valudele. Vaevalt et mina oleksin jõudnud oma tänaste aastateni, et minu elukäik, hariduse omandamine ja kõik selle juurde kuuluv oleks olnud võimalik, kui ümberringi ei oleks olnud väga häid, südamlikke, kaasatundvaid inimesi, kes lapse murest aitasid üle saada. Tänutunne ja suur austus nende inimeste vastu, kes raskel hetkel sinu kõrval olid, kes sõna ja teoga sind aitasid püsti hoida – see on üks kõige ehedam mälestus, mis nüüd vanas eas on eriti kristalliseerunud. Olles Mänspäe surnuaial, kus on tagasihoidlik hall kivi, millel kolm nime, küsin väga sageli mõttes kivi all puhkavatelt inimestelt, kas ma vähegi täitsin neid lootusi, mis nad mulle panid. Igaveseks jääb neile tasumata tänuvõlg.
Kuna pidin kaua ja mitte omatahtsi olema kodust eemal, elama hoopis teises keskkonnas, teises kultuurisituatsioonis, keeles, teises rahva psühholoogilises laadis ning püüdsin seda omaks võtta ja sellele kaasa elada, et mind nende poolt omaks võetaks, siis toob see rohkesti eredaid mäluhetki. Et nostalgiat, ravimatut haigust – koduigatsust – leevendada, käisin mõtteis kümneid ja kümneid kordi läbi lapsepõlve, koolitee, kodu…
Ütlesin Kärdla koolilastele märksõna, mis on jäänud minu elutunnetuse ja kõlbeliste vaadete kujunemisele üheks nurgakiviks: varikala. Mis on varikala? Rannahiidlane taipab hästi: varikala on see, mis võrkudest paati varises ja mis oli nagu selle saagi ühisosa. Kui me lastena varahommikuti läksime paadi vastu, siis, matkides vanu mehi, arvestasime: näe, neli pardalauda kõigest vee pääl – täna peaksid võrgud täis olema. Kui võrgud olid viidud, koguti varisenud kalad, jagati osadeks ja öeldi: selle viite sellisesse tallu – seal pole sel aastal merel käijat. Need olid talud, kus mehed olid suurel merel või oli meri toitja võtnud. Öeldi, et näed, selle viite sinna, sest sellel perel merevärsket pole. Elus ei ole mul olnud uhkemat tunnet kui kalakandamiga tulles öeldes: näe, teile merevärsket! Ja tänu, mis öeldi. Mulle on jäänud varikala märksõnaks.
Kui võtame tänapäeva majandusliku, poliitilise ja eetilise situatsiooni, siis küll tahaks, et au sisse tuleksid seisukohad: jaga teisega, mida sulle on antud; ära ole kümne küünega enda poole; saa aru, et jagatud leivapalukene on kümme korda kallim kui enda poole krahmatud. Inimväärtus ei seisne kaugeltki selles, kui palju sul on varandust ja raha, vaid selles, mida sa selle kõrvalt oma ligimesele oled andnud. Isa oli mul meremees, purjemeister, kaugsõidu meremees, pootsman kolmemastilisel ookeanipurjekal Taara. Räägitakse, et kui isa mind esimest korda nägi, olevat ma juba omal jalal talle väravale vastu läinud. Tema harvadel kodusoleku aegadel, just poisikesepõlves, sai lapseõhinaga oodatud merejutte.
Tõite Kärdla keskkooli lõpetajate lõpuaktusel kõneldes välja paralleele tänaste koolilõpetajate ja teie põlvkonna, 50 aastat tagasi kooli lõpetanute vahel. Kui teie käisite koolis, langes sinimustvalge rahvuslipp, ja kui praegused lõpetajad läksid kooli, tõusis see lipp taas… Tundub, et täna ei ole mõisted “vabadus” ja “rahvuslikkus” Eestis enam need mis kümme aastat tagasi. Paljud ei teagi, millises sihis minna. Millises sihis teie praegu sammute ja millises sammuksite, kui oleksite praegu noor?
Ma olin 1983. aastal Bogota äärelinnas, ühes tagasihoidlikus majakeses külas Nobeli preemia laureaadil Gabriel Garcia Márquezil. Ta oli palunud ennast külastada. Mõistke, see oli minule suur au. Rääkisime Eestimaast ja sellest, kuidas üks põhjamaalane elab ja töötab uues situatsioonis, uues ümbruskonnas. Ta ütles sügavmõtteliselt, et meil on ikka palju ühist. Inimene ei vali kohta ja aega, kus ta sünnib, ega vanemaid, kellest ta sünnib. Kuid ta saab looduselt kaasa armastuse selle maa vastu, selle keele vastu, milles ema talle esimesed sõnad õpetab. “Kuid meil ei ole loomu poolest antud kaasa, et me peaksime igal hetkel armastama, kuidas seda maad valitsetakse.”
Sellest ka minu sõnum: inimesel on lisaks bioloogilisele mälule ka ajalooline mälu ja see on äärmiselt tähtis. Ajalooline mälu peab kestma samuti nagu bioloogiline mälu. Ilma selleta ei ole rahvust, ei säili riik ega ka iseseisvus, mille me nii raske hinnaga taas oleme kätte saanud. Mis ühendab meid, kes me lõpetasime kooli 50ndal aastal, ja neid, kes lõpetasid aastal 2000? Meid ühendab ajalooline mälu. Minu põlvkond on selle ajaloolise mälu osas eriti tundlik – olime viimased, kes läksime kooli Eesti Vabariigi ajal ja lõpetasime esimese klassi 1940. aasta mais, kui juunikuine pööre ei olnud veel toimunud. Meie läksime kooli siis, kui vardas oli veel Eesti lipp; kui esimese klassi lõpetasime, nägime, kuidas Eesti lipp langetati ja see muutus keelatuks. Tänane põlvkond oli esimeses klassis 1989. aastal 24. veebruaril, kui taas tõsteti sinimustvalge lipp Pika Hermanni torni. Poliitikud ei pööra tähelepanu sellele, et selle lipu tõstsid masti õpilaste käed. Me olime siis kooli minemas, kui võeti vastu Molotovi-Ribbentropi pakt. Eestimaalt ei küsitud siis, kui ta suurriikide sobingute tõttu maha müüdi. Olime viiendas klassis, kui 1. detsembril 1943 toimus Teherani konverents, kus kohtusid Stalin ja Roosevelt ning kus teist korda müüdi Eestimaa samamoodi maha. Kui läksin seoses Nikaraaguaga Nõukogude Liidu välisministeeriumi arhiivi kõige kinnisemasse ossa, sain eriloal näha seda originaaldokumenti. Eestil oli suur osa selles, et maailma avalikkusele sai tõesti selgeks, mis on Molotovi-Ribbentropi pakt. Aga küsige täna, kui palju inimesi teab, milline oli Stalini ja Roosevelti kahekõne. Peame tegema inimestele selgeks ajaloo mõlema poole, et asi ei olnud mitte meie valikutes. Kui nüüd meid püüdluste tõttu Euroopa Liitu ja NATOsse vaetakse, peame läbi lugema ühinemispeatükid; meid vaetakse igakülgselt ja vahel öeldakse nagu piiblifraseoloogiat kasutades: meid leitakse kerge olevat. Kas ajaloolise õigluse mõttes ei peaks küsima: kas härrased selle maailma vägevad ei vastuta, et Eestimaa sattus sellisesse olukorda — kas teie ei peaks tundma esimest moraalset ja sellega kaasnevat poliitilist vastutust selle eest, mis te meiega tegite ja lasksite teha? Kas teie, härrased, ei peaks nüüd olema esimesed, kes hüvitavad Eestimaale enda poolt tehtud rasket ajaloolist ja poliitilist saatust? See on lihtsalt retooriline küsimus. Ükski rahvas, ükski põlvkond ei tohi unustada. On ju väga sageli öeldud, et inimene, kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Kuid üks inglise kuulus filosoof ja kirjanik on samuti öelnud üsna sarkastiliselt: see, et inimesed kunagi ei õpi ajaloo kogemustest, ongi tähtsaim ajaloo kogemus.
Küsimus, mis ma teeksin nüüd, kui ma oleksin noor. Oleksin rõõmus, väga õnnelik, ühesõnaga – oleksin tundmisega, et maailm on minu ees lahti! Oleksin enda arvates hetkel kõige targem ja kõige enesekindlam, nagu ilus purjelaev, mis on just parajasti vette lastud, ja kui tal siis tuleb esimene õige tuulehoog, kui paisuvad purjed, kui tääv hakkab laineid lõikama. Seesama purjelaev, mis kõigi lootustega ilusa pärituulega merele läheb. Kuid samas teades, et ees on tormid, ees on katsumused – aga ometi peab sellest võitjana välja tulema.
Tundub, et paljudele on praegu esmatähtsad vaid võimalikult suur rahakott ja kiiresti kätte tulev hea elu… Elamine nn tänapäeva edukuse kriteeriumide järgi ja niinimetatud eneseteostamise mitte just kõige ilusamas plaanis ei maksa ju midagi. Kuid ometi, ma ei ole selles osas pessimist. Aga see on täpselt nii nagu lastehaigus leetrid – tuleb üle elada. Kuid on äärmiselt tähtis, kas ta elatakse üle normaalse haiguskuluga või toob see kaasa selliseid retsidiive, mis jätavad organismile juba niisuguse märgi, mida hiljem on raske parandada. Peaksime praegu olema äärmiselt tagasihoidlikud tarbimises – oleme veel nii vaesed, et me ei või uhkustada. Iga sent peaks olema arvel. Kuid meil on mõttetu priiskamine. See on nagu pidu katku ajal. Rõhutan, et püsiväärtused peavad saama selliseks kriteeriumiks, mis on ühiskonnas määrav.
Meri on hiidlasele olnud sõber, ta on andnud tööd ja leiba ning olnud ka kaitsvaks müüriks. Merd ei saa milleski süüdistada. Ometi on praamisõit hiidlase rahakotile liigategija, pannud mere justnagu vaenlase poolele. Meri ei saa kunagi hiidlasele vaenlaseks kujuneda, sest meri on see emake, toitja ja katja põllulapi kõrval. Ta on tõesti meie mõningate valitsejate tahtel ja kesise arusaama tõttu lakanud olemast meile liitlane. Ma olen seda korduvalt välja ütelnud nii oma maa kui ka välismaa majandustegelaste ja poliitikutega kohtudes.
Igal endast vähegi lugu pidaval riigil on saartesse eriline suhtumine. Eestile on meie saarte olemasolu väärtus, mis tuleb panna riiki teenima. Kuid selle asemel, et seda riiki teenida, püüame võtta, kust võtta ei tohi. Olin hiljuti Tuuru keskuses ja nägin nende inimeste väga vaimukat ja tõsist tegevust, mille käigus töötatakse tegelikult välja arenguperspektiive. Praam peab olema maantee pikendus. Peame eriti hoolt kandma selle eest, et inimene Hiiumaale jääks, et Hiiumaa infrastruktuur muutuks selle saare võimalusi ja vajadusi arvestades väga tegusaks, kasutoovaks ja efektiivseks. Samas, kui räägime neid sõnu, mille vastu keegi ei vaidle, siis praktilises tegevuses loobime kogu aja kaikaid kodaraisse. Tahaksin väga, et need saadikud, kes on Riigikogus ja valitud saartelt, paneksid selle asja nii kõlama, et sellest aru saadaks!
Kes on hiidlane?
Teate, hiidlane on tõesti eriline inimtõug. Selleks on teda vorminud juba ajalooline mälu ja olukord. Poisikesest peast, kui hakkasime tööd tegema, oli meie esimene unistus minna merele. Isa või vanaisa tehtud käbalaev saadeti teele koos oma unistustega. Hiidlane on laia tundeskaalaga inimene. Juba lapsest peale on ümbrus pannud teda unistama paremast. Hiidlasele on antud igiomane soov unistada, kuid samas ka seda teoks teha.
Lapsi hoiti, kuid mere eest neid ei hoitud. Juba noorest peast lasti poiss paadiga merele, kuid enne vanemad mehed õpetasid teda, et sul peavad olema kõik korras – aerud, tullid, sa pead oskama vaadata, milline on tuul, missugune on laine. See vormis hiidlases tasakaalukuse ja kaalutleva meele – ei tehta lollisti ega uisapäisa, vaid mõeldakse. See on jällegi ajaloolise mälu poolt meile sisse kodeeritud.
Hiidlane on selline inimene, kes näeb, et kui teine on hädas, siis aita! See on midagi, mis on meile jällegi sisse kodeeritud. Kui oli laev merehädas, siis mindi, ükskõik, kui raske oli torm. Ja kui siis võib-olla noorik hoidis oma kaasat tagasi, et miks just sina pead minema, võib-olla ma olen lapseootel – oli vastus: “Ma pean!” Hiidlane on romantiline ja see on nii imeilus meie karmis reaalsuses ja asjade maailmas. Tuletagem meelde kõike seda, mismoodi hiiu kõige lihtsam kodu püüti ikka mingil määral ilusaks teha ja kui ilus ta sisuliselt oma tagasihoidlikkuses oli. Hiiu mees, kes oli nii sageli kuid ja võib-olla isegi aastaid perest eemal – küllap ta oskas väga ilusasti mõtelda oma naisest, oma laste emast, aga võib-olla ka mahajäänud pruudist või kallimast. Ta oskas panna nii ilusaid võrdkujusid ja kui ta tahtis naisele või noorikule midagi ilusat ütelda, siis ta silitas ja ütles: “Sa oled nii ilus kut üts täispurjes purjulaev!”, sest see oli tema ilu sümbol. Hiidlase selline tundemaailm ja romantiline, sageli küll sordiini all hoitud kujutlusmaailm on imeilus. Miks muidu sai sündida siin maal selline kirjamees nagu Ain Kalmus, kes oskas nii ilusasti neist asjadest kirjutada!? Kuidas muidu sai nii ilusasse helikeelde valada seda Tobias!? Võiksime tuua ääretult palju näiteid.
Lõin nende asjadega veidikene nagu idealiseeritud pildi ühest rahvakillust. Ja veel hiidlaste kohta: hiidlased oskavad tarkusest lugu pidada. Vaadake, me nagu kogume seda rahvatarkust. Mispärast on meil nii kuulus Lepa Anna, miks meil on Miku Kaarel, miks meil on Pruuli Tiuka ja nende ütlemisi kasutades anname alati edasi osa sellest iidsest rahvatarkusest, mida me oleme kogunud.
Hiidlase kõnepruuk on selles osas hoopis erinev. Ta ei ütle, et mina ütlen nüüd sedasi ja mina arvan ja minu iseenese tarkusest on see asi nii, nagu meie kaasaja poliitikud seda väga harrastavad. “See, mis mina ütlen, on nüüd alfa ja oomega, see on nüüd see ainuõige tõde” – ei, hiidlane ei ütle kunagi niiviisi. Hiidlane ammutab sellest varamust ja ütleb: oot, oot, aga Miku Kaarel ütles sedasi või Lepa Anna ütles sedasi või naabrimees ütles sedasi. Ka meie see nõndanimetatud hiidlase huumor on ju sootumaks teistsugune. Hiiu huumor seisneb ju selles, et me naerame kõigepealt iseenda üle – iseenda nõrkuste, möödalaskmiste, puuduste, äparduste, imelike elujuhtumite üle. Hiidlane on nii tark, et ta teeb seda iseenda üle, kuid kui see, kellega ta räägib, on vähegi taiplik, siis ta taipab, et see käib kõvasti ka tema enda ribide vahele. Selles ongi see häda, et Hiiumaa huumorist tuima mõistusega inimene ei taha aru saada ja kui lõpuks aru saab, siis läheb tigedaks.
Kui te klassikaaslastega juttu puhusite, kas siis tuli korraks noorusesäde tagasi või keerles jutt põhiliselt tänase päeva murede ümber?
Oli äärmiselt tore, olgugi et meid oli kokku saanud vähe, ainult üheksa. See oli nii ilus, optimistlik, nooruslik kokkusaamine. Me ei rääkinud peaaegu üldse tänase päeva muredest. Vaevalt meist ükski neist muredest prii on. Mitte ühtegi sõna toimetulekust, sest eneseuhkus ei luba sellest rääkida ja see oli jällegi üks ütlemata värskendav sõõm. Rääkisime oma õpetajatest, koolipäevadest. Kui oled seitsmekümnele lähenenud või seitsekümmend täis, siis tuletad tänutundega meelde oma õpetajaid.
On teil koht, mille juures käimata Hiiumaalt tavaliselt ei lahku?
Kui oleme perega, siis esimene käik on Mänspäe surnuaeda, siis koduaseme juurde, randa poisikesepõlve iga tuttava kivi juurde, kus tekib mõte, kui tühi ja lühikene on see sinu olemine. Need kivid on olnud aastatuhandeid enne sind ja jäävad aastatuhandeid pärast sind ja sina oma kübekeste muredega oled üks põrm.
Mida sooviksite täna hiidlastele?
Olin kaheksaaastane, kui isa võttis mind esimest korda merele kaasa mootorpurjekaga Delfiin ja sõitsime Tallinna. Luidja rannas, kui me tormi tõttu ootasime laadimist, jäin ma koledal kombel merehaigeks. Ma olin neli päeva nii merehaige, et ei tõstnud koikust pead. Kui me olime Hari saare juures ja tuul oli vedus, tuli isa ja pani oma pahkliku meremehekäe mulle õlale. Ei mingit nunnutamist, vaid ainult sõnad, mis on elu lõpuni meelde jäänud: mees peab ikka meheks jääma! Sedasama sooviksin ma ka hiidlastele. Puudutagu see siis Hiiumaa mehi või tublisid Hiiu naisi – inimene peab iseendaks jääma ja mitte kõike peenrahaks vahetama. See oleks minu ütlemine – hiidlane peab väärt inimeseks jääma!
Küsitles Hiiu Lehe kunagine ajakirjanik Tiit Sameli.
Avaldatud lühendatult.
