Üks Roodose saare veetlevamaid ja Roodoslinna meeldivamaid kohti on Rodini park.
Kuna Roodoslinn mõjub saare kohta lausa suurlinlikult, hakkasin kiiresti rahu ja vaikust igatsema. Ja palun: otse liiklusmüha kõrval, mõni samm alla orgu ja linnakära kaob peagu kui noaga lõigatult. Asemele tulvab veepaisude pahinat ja lindude laulukoor, päikest varjavad tihedad puud.
Rodini olla väidetavalt maailma vanim park, tegelikult on kaldamüürid küll üsna läinudsajandilised. Mälestisi siiski on, suisa antikajast. Näiteks Rooma akvedukt ja kaljusse raiutud bareljeefidega Ptolemaiose hauad.
Linnapoolsem osa on tõesti park, ülekasvanud varjukas tihnik mõnede võõrliikidega, ent ruttu muutub selle ilme looduslähedaseks. Kohati ilmuvad jaapani aia elemendid: üle vee kulgevad roigassillad laiuvate plaatanite all, astekivid vees, paisutatud ojas kaunid paerahnud, mis kaetud õrna juusadiantumite polstriga.
Tagapool pahises hämaras kanjonis looduslik kosk, lisaks langesid veed korrapärastelt betoonastmetelt. Küpresside alused nõlvad meenutasid kuusemetsa. Siin valgusepuuduses suutsid maapinnal kasvada vaid luuderohi ja kollaseõieline lopsakas jänesekapsas. Kohtab nii saare loodusele iseloomulikke laiuvaid küpresse kui ka sammasjaid aedvorme.
Eeskätt ongi Rodini pigem kohaliku looduse oaas suurlinlikuks paisunud Roodoslinna haarmete vahel. Puudest laiuvad seal küpressid, kreeta männid, soomustammed, õlipistaatsiad, lillas õies juudapuud, nendele kontrastiks kollendavad feerulate sambad; põõsastest oleandrid; puudel ronis kare smiilaks. Saare mõistes haruldusigi oli esindatud: põldjalaka alamliik (Ulmus minor ssp canescens) ja Euroopa oma äädikapuuliik parkesumahh (Rhus coriaria). Kohtas maadja tihnikuna vohavat suurt igihalja (Vinca major). Huvitav oli looduslik metsik õlipuu – tema lehed pole pikad ja hõbejad, vaid tumerohelised ja tükati ülipisikesed.
Aktsenti lõid sihvakad datlipalmid. Hõbejad lehed viitasid pigem mitte harilikule, vaid kreeta datlipalmile (Phoenix theophrastii). See on kääbuspalmi kõrval teine Euroopa looduslik palmiliik, mis levib mõnel Egeuse mere saarel ja Edela-Türgis, kuid millegipärast mitte nende vahele jääval Roodose saarel.
Enim võlusid mind seal aga soomustammed (Quercus macrolepis). Tulnud karmkaljuselt Lõuna-Roodoselt, kus mäenõlvul kohtab peamiselt vaid tillukeste igihaljaste lehtedega väiksekasvulisi värvitammesid, tundus Rodini org järsku nagu naasmine heitlehisesse parasvöötmesse. Laiutavad soomustammed meenutavad meie harilikku tamme, kuid nende pealt läikivad lehed on teravsakilised. Veelgi erilisemad on tõrud: – kuni tollise läbimõõduga, istudes kaks korda laiemates soomustest turris pesades ehk kuupulates.
Eestis kasvatamiseks on see ilus liik vist täiesti lootusetult külmaõrn, kuna levib vaid Albaanias, Kreekas ja Türgis, olles oma kodumaal eeskätt merelähedaste madalamate alade liik. Kõige rohkem soomustammi Roodosel nägime just Rodinis. Küll oruveerudel, küll puisniiduilmet loomas üleval platool, kaaslaseks õlipistaatsiad (Pistacia terebinthus). Kodust parasvöötmelisust rõhutasid rammusad valge ristiku niidud ja lehmakoogilatakad. Jah, lehmapidamine on Roodose linnas täitsa au sees – kohtasime linnaserva poollooduslikel aladel neid alatasa. Seegi on nii erinev pilt saare lõunapoolsematest kaljustest niitudest kitsedega.
Roodose põhjatipus on vist saare parim kliima, sest miks muidu jätkub rahva massiline kokkukolimine just sellesse nukka. Suviti puhuvad seal kolmest küljest jahutavad meretuuled.
Oma esimesel ja viimasel saareööl telkisime Rodini oruterrassil. Kõik oli seal ühtaegu kodune, samas eksootiline – vetepahinas laulsid musträstad ja kraaksusid hallvaresed. Üle kõige hõikusid ja mjaugusid aga vabapidamisel paabulinnud. Hommikupoole ööd oli võimatu magada, sest nende huilgamine lihtsalt lõikas läbi sügavaimagi une. Ja telk oli hommikuti kastest märg ning rohi vohas ja puud olid värskelt lopsakas lehes. See polnud meie juuni, vaid aprillilõpp Roodose saarel.
Kahju oli lahkuda, eriti kaunitest soomustammedest. Taolised meile lähimad soomustammikud kasvavad Põhja-Kreekas. Roodos on nende levila lõunapiir. Teisalt tahtsin juba koju ja kibelesin laeva peale. Pikale koduteele siit Aasia ranniku lähedalt. Peale muljete kaasas muuseas mõni vanade puude alt noaga mullast välja urgitsetud soomustammeseemik. Mis neist küll kaugpõhjas Hiiumaal saab?
