Connect with us

Arvamus

ESSEEKONKURSS | Õnnelikkude noorte Hiiumaa

Pilt on illustratiivne.

07.05.2043, kell 8.31

Jäine tormituul, mis eile öösel Heinlaiu ääres veevillasid räsis, on vaibunud ja kevadpäike on end näole andmas. Laiu ja saare vaheline tunnel on jälle turvaliselt läbitav.

CESSLYN PASS
Abiturientide esseekonkursi I koht

Milline vedamine, et villa vaiade topelttoetuste pealt kokku ei hoitud. Tänu tugevale konstruktsioonile on mu vaiadel majake ka kõige tugevamas tormis vastu pidanud. Vaikne mootorisurin annab märku saabuvatest uudistest – meediatroon lennutab kohale värske Hiiu Lehe.

Hiiumaa metsalõhnaliste uudiste lehitsemine on midagi erilist: viimane paberkandjal ajaleht Eestis ja Euroopas. Üks lehe säilimise tingimustest oli, et ajalehe ilmumiseks kasutatav paber peab tulema Hiiumaa kohalikust puiduvarust ja kõik ajalehed tuleb taaskasutada. Droon toob igale hiidlasele ajalehe, et see mõne päeva möödudes jälle peale korjata ja ümbertöötlemisele viia, et valmistada uusi ja uusi hiiumaiseid uudiseid.

See tuletab mulle meelde Hiiu Lehe palvet, anda mu praksise 15. aastapäeval oma tööst väike ülevaade. Mõned päevad on möödunud rõõmustavatest uuringutulemustest, et Hiiumaal elavad Euroopa kõige õnnelikumad lapsed ja noored. Minu rõõm seguneb kurbusega – kahjuks ei ole see alati nii olnud. Ei teagi, kust see pisik alguse sai, aga juba varajasest east alates on olnud minus soov ja vajadus aidata Hiiumaa lastel ja noortel end õnnelikumana tunda.

Lasteaias suutsime me kuidagi loomulikult õnnelikud olla, rõõm oli miski, mis lihtsalt oli, pingutamata. Siis algas meil see kuri­kuulus puberteet, mis ei olnud kerge kellelegi. Minuni kandusid lood ja elukeerdkäigud, mis ei jõudnud vanemate, õpetajate, sageli ka mitte lähemate sõpradeni. Mida ma oma noore inimese aruga ikka nii väga soovitada või nõustada oskasin? See oli aeg, kus hakkasin nägema ja tundma meie noorte kurbust, ängi ja sageli lootusetust. Ma kuulasin, pakkusin oma tuge, püüdsin anda lootust – ja tundsin, kui vähe sellest abi oli, kuidas ma tahtsin aidata, aga ei osanud.

See tundus nii vale, nii ebaõiglane. Keegi peab ju suutma neid aidata.

Kõige rohkem oli näha, kuidas noored pidid murele abi otsides Hiiumaalt ära minema, kuid sageli naasesid samade murede ja hirmudega. Ja ma ei suutnud mõelda muud, kui et miks me ise neid noori aidata ei saa, miks nad peavad minema oma kodusaarelt välja, et abi saada ja isegi siis sageli abita jääma? See tundus nii vale, nii ebaõiglane. Keegi peab ju suutma neid aidata.

Mida vanemaks sain, seda enam tundsin oma suutmatust ja küündimatust. Nägin, et minu abi jääbki sinna ärakuulamise ja toetava õla pakkumise piiridesse. See küündimatus tekitas minus frustratsiooni – miks me ei tee midagi, miks me ei märka, miks me oleme vahel nii julmad nende habraste noorte hingedega? Miks keegi meid ei õpeta, kuidas peaksime ja saaksime neid toetada, märgata, aidata? Noored on kurbusest hädas, nende vanemad mattuvad süükoorma alla ja on samuti teadmatuses, kuidas siis aidata, kus on lahendused? Ma kuulan ja kuulan neid lugusid, kuidas keegi ei märka, mõista, keegi ei teagi…

Kas lahendus on tõesti vaid saarelt ära saatmine ja jääda lootma, et saame tagasi rahul ja rõõmsa noore? See ei saa ju nii olla, lahendus peab olema meil siin saarel, kohapeal. Meie endi juures peab see noor abi saama!
Nii küpses minus plaan selle heaks ise midagi ära teha. Minna saarelt välja, õppida, kasvada, kogemusi omandada ja siis ehk osata midagi muuta, paremaks teha mu kodusaarel.

Alustasin väikselt ja vaikselt, avades oma esimese praksise ja sealt edasi arenes kõik kuidagi loomulikult. Nüüd on meie saarel suur ravikeskus õrnematele, abivajavatele noortele, koolituskeskus lapsevanematele ja õpetajatele. Meie keskus on Eestis, aga ka kaugemal, väga populaarseks osutunud. Siin on seda soojust ja isiklikku lähenemist, mida sageli enam mujalt ei leia. Aidates need projektid käima lükata, olen ise jäänud truuks sellele, mis meeldib mulle enim – kuulata ja aidata.
Viimased aastad on minu praksis asunud vaiadel Villade kompleksis – mere äärde rajatud väiksed majakesed, mis on püstitatud vaiadele ja toimivad täielikult taastuvenergial.

Anna andeks, mu noor sõber, et ma 25 aastat tagasi ei osanud Sind aidata, kuigi väga tahtsin. Nüüd ma ehk veidi oskan aidata Su lapsi, kui nad seda vajavad. Osa meist ongi mingis eas õrnemad, hapramad – aga mitte kuidagi vähem väärtuslikud.
Kui need õnnetud hinged kord tugevaks ja õnnelikuks saavad, on nad ühed tugevamad meie seast!

Veel lugemist:

Uudised

Hiiumaa muuseumi selle suve üks suurimaid ettevõtmisi on traditsioonilisel kombel villa ja riide potisiniseks värvimine. See tähendab aga, et muuseumil on vaja sadade liitrite...

Uudised

Kui linnainimesed on harjunud uuesti poodi lippama, kui miski otsa sai või ostmata ununes, siis nüüd on selline võimalus ka kõplastel – suviti on...

Digileht

Hiiu Leht 24.mail Liitri kusega saab tasuta muuseumisse Tobiase sünnipäeva tähistatakse kuue kontserdiga Kõpu sai lõpuks poe Kolme bussipeatusega Jausa Valimissõnumit pea laotama ühtlaselt...

Uudised

Kärdla Sadama tänava Suurtrummi remonditakse sel aastal, suur osa tänavast ehitatakse põhjalikult ümber aga järgmisel aastal.  Praegu on Sadama tänaval töös paralleelselt kaks projekti....