Hiiumaa muuseumi Pikas majas Kärdla Vabrikuväljak 8 on novembri lõpuni vaadata omas ajas lausa revolutsioonilise fotograafi Ain Kimberi aktifotode näitus.
Ain Kimberil oli kokku kümme isikunäitust, kuid oma eluajal ei õnnestunud tal korraldada ühtegi sellist Tallinnas. Eelkõige tema žanrivaliku, aktifoto tõttu.
Öeldakse, et ükski prohvet pole kuulus omal maal ja nii oli ka Kimberiga. Paljastatud inimkeha oli Nõukogude Eesti fotonäitustel täielik tabu ja sellised pildid praagiti halastamatult välja. Sestap ei jõudnud tema aktifotod kunagi Tallinna näitustele. 1973. aastal avati Pärnu koduloomuuseumis Kimberi näitus “Akt ja loodus”, mis sai kuulsaks ja tiirutas üle Eesti.
“Just see igavene teema köitis Ain Kimberit. Ja modelle tal jagus. Naistele meeldis see loomulike lokkidega blond viiking. Pole siis imestada, et Ain oli kuus korda abielus ja 12 lapse isa,” on kirjas näitusestendil.
Hiiumaal unustatud
Muuseumi juhataja Toomas Kokovkin, kes on ise hobifotograaf ja fotograafiat õppinud, ütles, et piinlik tunnistada, kuid enne näituse “Mees nagu orkester” avamist Hiiumaa muuseumis ei teadnud ta Kimberist midagi. Ta hindas näitust väga tugevaks ja heatasemeliseks.
“Nii mõnigi Hiiumaa fotograafidest on proovinud aktifotot teha, kuid tegemist on küllalt raske žanriga – see on väga-väga raske ala, ülimalt keeruline,” kinnitas
Kokovkin.
Isikliku lemmikuna tõi ta esile pildi, millel kujutatud saunas kümblevat naist, kelle kehal mänglevad valgus ja vahutriibud loovad huvitava mustri. “Selles on midagi ägedat,” nentis Kokovkin, esitledes fotot, millele ka rahvusvaheline tunnustus osaks saanud.
“Ühelt poolt on see väga ajastukohane näitus – siit on kohe näha, et need fotod on seitsmekümnendatest, samas mõjub see väga tänapäevaselt – need fotod ei ole aegunud, kõlavad värskelt ja neid on väga huvitav vaadata.”
Kokovkin rõhutas ka fotode head tehnilist teostust. Tema sõnul Ain Kimber pildistas, laboritöö tegi ja fotode rotosid retušeeris tema eelviimane abikaasa Tiiu Kimber. Praegugi Pärnus elav Tiiu Kimber on ka ise tunnustatud fotograaf, kes lisaks teinud endale nime ka jõutõstja ja treenerina.
Fotomuuseumi nooremkoguhoidja Tanel Verk ütles, et tema hinnangul on Ain Kimberi tähtsaim roll Eesti fotograafias sõjajärgse Eesti fotohariduse rajajana, sest just tema eestvedamisel hakati Tallinna 2. tehnikakoolis koolitama fotograafe. Aastatel 1969–1971 oli Kimber selles koolis lektor.
“Oma loomingus oli ta väga omanäoline katsetaja, kes läks modelliga süvitsi. Kahjuks on näidatud vaid tema kuulsamaid töid, kuid muuseumi kogudes on veel suurel hulgal tema loomingut, mis pole kunagi avaldamist leidnud,” leidis Verk, et see varandus vääriks laiemat tutvustamist Kogu Ain Kimberi pärand asub fotomuuseumi kollektsioonis, see koosneb 335 fotost ja 573 negatiivist.
Praegune näitus on koostatud andeka kunstniku 90. sünniaastapäevaks, mis oli eelmisel aastal.
Hiiumaa fotoklubi asutaja
Ain Kimber (12.12.1925– 26.05.1989) oli tõesti mees nagu orkester: fotograaf ja kunstnik, organisaator ja pedagoog, teoreetik ja fotoajaloolane. Fotograafina oli Kimber iseõppija, kes 1978. aastaks jõudis fotomeistri austava nimetuseni. Fotograafias köitsid Kimberit enim aktifotod.
70ndatel asutas ta mitu fotoklubi, sh Hiiumaal. Hiiumaa koguteose andmetel töötas Kimber tollal teeninduskombinaadi Hiiu fotograafina. Asutajaliikmeid oli 20. Klubi juhatuse esimeheks valiti Kimber, asetäitjateks Arne Tursk ja Mati Udurand. Tegevus käivitus hoogsalt, lisaks teoorialoengutele toimusid praktilised õppused ja ühised pildistamisretked. Esimese valiknäituse ajaks 1971. aasta märtsis oli klubil juba 25 liiget. Näitusel esines 12 autorit 80 mustvalge- ja värvifotoga. Teine näitus avati sama aasta novembris Käina koolis ning sel oli 101 tööd kümnelt autorilt. Juulis 1977 peeti Kassaris Eesti fotoklubide kaheksas kokkutulek, kus oli paarsada osavõtjat. Selleks ajaks oli Hiiumaa klubi tegevus soikunud ja hiljem pole Hiiumaal nii ulatuslikku fotohuviliste ühistegevust olnud.
