Tapio Vares | Hiiu Leht See, et üks osa mu kodumetsast on hõre männik sookailudega – ammu teada värk, aga et seal lausa 6 m kõrge kadakas sirgub… Kadakas on üsna hõredaks jäänud ja piitspeene võraga, peitudes männitüve taha. Mõni ime siis, et teda varem tähele pole pannud!
Tänu kraavi kaevamisele viibin ses sookailustikus nüüd sagedasti ja nii olen leidnud ümbrusest kadakaid lisakski. Kõik noored, alles paari jala kõrgused. Vanadest kadakatest on alles jäänud kuivanud tüükaid. Enamasti kasvavad kadakad juba palumetsa üleminekualal, kuid kolm tükki, tolle 6meetrise naabruses, haljendavad rõõmsasti otse sookailuvarte vahel. Ma ei väsi imestamast sellise kummalise koosluse üle. Kadakas seostub loopealsete, mererandade, liivikute, palumännikute ja lehtpuisniitudega – millega iganes. Kuid sookailustik kadakatega on täiesti omaette frukt.
Kaks justkui kokku sobimatut puittaime loovad eksootilise, ent ometi täiesti kodumaise looduspildi. Eriti pilkupüüdev on see nüüd, talvisel ajal: lume taustal joonistuvad graafilise selgusega välja igihaljaste lehtedega sookailupõõsad ja helerohelise okastikuga kadakad. Sekka punakavõrselisi sinikapõõsaid ka. Natuke lisandub paakspuud, sookaske ja paju.
Võibolla peaks sellist veidrat kailukadastikku kuidagi edendama? Istutama kadakaid juurde? Või oleks õigem jätta kõik nii nagu on? Ju loodus teab ise kõige paremini. Iseasi, kuidas kaevandatav kuivenduskraav seda maastikupilti mõjutama hakkab. Kadakatele on veidi vähem vett kindlasti meeltmööda. Aga kailud ja sinikapõõsad? Samas on sookail võimeline kasvama ka suisa kuival liivapinnasel. Siinsamas Kesk-Hiiumaalgi on selline asi olemas ja näha: sookailud kuiva liivanõmme mustikamännikus. Mitte just palju ega üleliia lopsakad, ent siiski täiesti elus ja terved.
