Kui viimatise rahvaloenduse ajal paljud vastasid murde oskamise kohta jaatavalt, siis ääretult huvitav oleks teada, kuidas keegi seda vastust enda jaoks mõtestas? Kas piisas sellest, et tead, mida tähendab „muku“ või mõistad hoopiski eriti hiiu keelsete sõnade „äiatopp“ ja „sälindus“ tähendust? Ehk tundus, et ö-täht tikub kõnesse või öeldes „loll“, kõlab see hoopis tuhmimalt kui mandril? Kindlasti mõtleski mõni vastaja just nii, et ma räägingi ju murdes kogu aeg. Iga päev.
Kõik ongi kinni mõtlemises, nagu ütleb tänases Hiiu Lehes keeleuurija Järvi Kokla. Kes siis võro kiilt kohe esimese hooga mõistab? See on nagu võõrkeel meie nii tavalise, veidi laulva kõne kõrval, millest kõik kohe aru saavad. Murret peetaksegi justkui millekski eriliseks, mis peab kõlama keeruliselt ja millest lugedes suurt midagi aru ei saa.
Tore on mõelda nii, et me ei peagi murde oskamiseks pingutama, vaid me lihtsalt oskame seda juba sünnist saati. Näiteks, kes meist poleks vahel mõelnud, kas nüüd tuleb kirjutada täppide või konksuga ö-täht. See juba näitab, et meie keeletunnetus ei ole päris võrdne sellega, mida ühiskeeleks peetakse.
Ei maksa lasta ennast häirida, et erinevaid sõnu on vähe või kirjakeeles ei paista murre üldse mitte selline välja, pigem suisa veider. Saarte murde eripära ongi kõnes, tunnustes, mida kirjakeeles raske edasi anda.
Murde püsimist ei tohi muidugi võtta iseenesestmõistetavana. Selle hoidmiseks tuleb seda hoida. Uurida. Rääkida. Uhkelt.
ja