erakogu “Emmaste spordiringid on praegusel kujul süsteemselt tegutsenud viis aastat – selle aja jooksul on need lapsed osalenud korrapäraselt treeningutel, aga aidanud meid ka spordivõistluste korraldamisel,” selgitas treener Tõnis Saarnak, miks ta laagri ideega üldse välja tuli.
Möödunud pühapäeval istusid laagris osalenud koos lapsevanematega maha ja vahetasid muljeid.
Hiiumaalt liikuma hakates oli sihtpunkt Kajaani linn Kesk-Soomes, kuhu Helsingist umbes 600 kilomeetrit sõita. Selle piirkonnaga on Emmastel viimastel aastatel tänu Emmaste Vaba Aja Keskuse juhataja Anne-Ly Torstenssonile tekkinud tihedad kontaktid.
Sõit võttis terve ööpäeva ja oli noortele sportimise kõrval teine väga meeldejääv kogemus. Saarnak ütles, et valiti variant sõita järjepidevalt, sealhulgas öösel, kuna lastele oli nii valutum. “Täiskasvanutel on nii või naa raske nii pikalt istuda,” muigas treener.
Neljanda klassi õpilane Erik Pruul hindas, et sõit möödus probleemideta: “Magasin peaaegu kogu aeg.” Sealjuures juhtus temaga vahva vahejuhtum. Just eelneval nädalavahetusel lõppesid taliolümpiamängud ja Soome sportlased naasid kodumaale. Vähemalt üks neist reisis Helsingist edasi sama bussiga kui hiidlased ja istus Eriku kõrvale. Koos tukuti, vaadati filmigi. Alles hiljem, kui soome koondise dress tähelepanu tõmbama hakkas, selgus, et tegemist oli olümpiasportlasega. Paraku unustati lumelaudurilt ootamatus olukorras autogrammi küsida või pilti teha.
Jõudnud kohale Joutenlampi laagrikeskusesse, alustati planeerituga. Eesmärk oli viia noored korraks oma turvalisest keskkonnast välja ja pakkuda neile treeninglaagrit, kus peab paljuski iseseisvalt hakkama saama. Vähemalt kaks korda päevas toimusid treeningud, õhtuid sisustas kultuuriprogramm.
Sel perioodil oli Kajaani piirkonnas kuni 27 kraadi külma ja meetri jagu lund. Ka Eestis oli n-ö külmalaine, aga vahe on selles, et seal piirkonnas on erinevalt Hiiumaast üpris kuiv – seega külmakraadid tajutavad teistmoodi.
Majutuse läheduses suusaradu polnud, ent treenerite eestvõttel improviseeriti ja kasutati näiteks mootorsaaniradasid.
Muljete jagamise õhtul näidati pilte ja räägiti, kuidas õpiti suuskadega laskuma, milleks Hiiumaal eriti võimalusi pole. “Külili kukuti palju, aga keegi suuski alt ära võtta ei tahtnud,” rääkis treener Anne-Mall Reinu, kes suuremate noortega Vuokatti suusakeskuses ka mäesuusatamise ära proovis. Lisaks said noored kogemuse kõndimisest räätsadega.
Kui konkreetses kohas radu polnud, siis üle Soome on tuhandeid vabalt kasutamiseks mõeldud suusaradasid. “Suvalise küla vahel oli enam kui kilomeetrine rada sisse tehtud,” tõi Saarnak näite. “Renni sees on hoopis parem harjutada ja suusatamine ära õppida, kuna suusk ei kao alt ära, vaid liigub õiges suunas.”
Nädalaga suusatati palju. Noorte esimese ja viimase päeva tasemevahe oli silmaganähtavalt suur, hindasid treenerid. “Mäest saadi juba ise üles, alla ka ja laskumisele järgnes efektne kukkumine, minul ka,” meenutas Saarnak.
Lisaks spordile edastas treener noortele ka spordifilosoofilisi tõdesid – näiteks tutvuti üheskoos Gerd Kanteri põhimõtetega, miks ja kuidas tema sporti teeb.
Lisaks spordile jäi eredalt meelde Kaerajaani õppimine. Emmaste neiud andsid Nakertaja koolis enam kui kolmesajale noorele tantsutunni. “Kõik tantsisid ja kui vaimustunud nad sellest olid,” rääkis Anne-Ly Torstensson. Tantsutund võeti ka videosse ja temani on jõudnud tagasiside, et selle põhjal harjutavad soomlased edasi.
Kui rahvatantsu tuli hiidlastel seal õpetada, siis sõpruskohtumises saalihokis said hiidlased aimu, mismoodi seda mängu tegelikult mängida tuleb – tasemevahe oli üüratu.
Samas jäi mäng ikkagi sõprusmänguks, kus rõhk sõna esimesel poolel.
Praeguseks on Nakertaja kuueklassiline 325 õpilasega kool teinud Emmaste põhikoolile ettepaneku hakata sõpruskooliks. Koolimajas olid terve nädala vältel väljas sildid “Teretulemast Emmaste, Eesti!” koos lipuga. Kohtumisel laulsid vastuvõtjad Eesti hümni eesti keeles ja suhtumine oli väga külalislahke. “Meil käib nii harva välismaalasi,” öeldi.
Hiiumaa noortel oli Soome noortest meenutada vaid head. Niisamuti jäi meelde veidi erinev koolisüsteem ehk kõik vahetunnid veedeti õues, mängides näiteks jalgpalli või hokit. Isegi väga külma ilmaga soovisid lapsed õue minna.
Ka kehalise kasvatuse tunnis mängiti hokit, tüdrukud ja poisid üheskoos. Treener Tõnis uuris, mida teevad tunnis need, kellele see mäng ei meeldi. Kooli direktor imestas, et mismoodi see võimalik on ning selgitas, et kõik teevad kaasa. Arstitõendiga on siiski võimalik platsil olemise asemel näiteks abitreeneri rolli täita.
Vabadus vahetundides oli aga kontrastiks sellele, mis toimub tundides – seal valitses kord. Isegi ootamatult selge kord ehk õpetaja oli autoriteet.
Klassiõpetaja andis ka kuuenda klassi õpilastele kõiki ainetunde, sealhulgas kehalist kasvatust ja muusikat, ainult võõrkeelte õpetajad olid väljastpoolt kooli.
Lisaks eelpoolmainitutele olid abilistena kaasas Kaspar Kütt ja Madli Valk. Juba mõeldi ka sellele, kas treeninglaager võiks edaspidigi sellisel kujul toimuda. Esmane hinnang oli, et kui noored aktiivselt treeningutel osalemist jätkavad, siis treenerid ja noorsootöötajad otsivad selleks võimalusi.
HERGO TASUJA
