Lugeja küsib: Töötan töölepingu alusel täistööajaga ja soovin tööle asuda ka teise tööandja juures. Kas tohin seda teha? Millistel tingimustel ning millise lepinguga?
Vastab tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Ülle Kool: “Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt otsustavad lepingu pooled, millise lepingu nad sõlmivad.
Tööd tehakse reeglina töölepingu alusel, kuid töö tegemise võib kokku leppida ka käsunduslepingu, töövõtulepingu või muu sarnase lepinguga.
Töölepingu seadus (edaspidi TLS) ei keela töötajal samal ajal mitme tööandja juures töötamist (v.a kui vastavasisuline piirang ei tulene töölepingust). Tööandja võib näiteks sõlmida TLS §-s 23 sätestatud konkurentsipiirangu kokkuleppe, mis keelab tööandja konkurendi juures töötamise.
Kuigi TLS ei keela mitme tööandja juures töötamist, tuleb kinni pidada TLS 3. peatüki 3. jaos kehtestatud tööaja piirangutest – seadus eeldab, et töötaja töötab 8 tundi päevas ja
40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (TLS § 43 lõiked 1 ja 2).
Järgida tuleb ka töö tegemise aja üldist piirangut, mis on koos ületunnitööga keskmiselt 48 tun-
di seitsmepäevase vahemiku kohta neljakuulise arvestusperioodi jooksul (TLS § 46), ning tagada töötajale igapäevane puhkeaeg (TLS § 51) ja iganädalane puhkeaeg (TLS § 52).
Ehk sellest tulenevalt täistööajaga mitme tööandja juures töötamine lubatud ei ole, kuivõrd siis ei oleks tagatud töötajale ei iganädalane ega tõenäoliselt ka igapäevane puhkeaeg. Seega on lubatud küll mitme tööandja juures töötamine, ent osalise koormusega, vältimaks töötaja tervise kahjustumist.
Nimetatud piirangud on kehtestatud töötaja tervise kaitsmise eesmärgil, et vältida ületöötamist, kutsehaigestumisi ja tööõnnetusi ning vähendamaks nende esinemise riski.
Juhul, kui töötaja siiski töötab mitme tööandja juures täistööajaga (40 tundi nädalas), peaks töötaja ise jälgima, et talle jääks piisavalt aega puhkamiseks ja töövõime taastamiseks. Tööandja otsustada on, kui mõistlik on võtta tööle inimene, kes töötab juba täistööajaga ning võib olla üleväsinud ning kellel võib selle tagajärjel tekkida erinevaid haigusi (traumasid).”
Lugeja küsib: Olime sõbraga mustalt tööl ning mõnel päeval me tööle ei jõudnud. Tööandja ei maksnud meile seda raha ära, mille teeninud olime. Väidab, et meie rikkusime oma kohustusi, et tööle ei tulnud. Me aga polnud kohustatudki tööle minema, sest puudusid töölepingud. Sooviks nõuannet, mida sellisel puhul teha?
Vastab tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Ülle Mustkivi: “Asjaolu, et tööandja ei sõlminud kirjalikku töölepingut, ei tähenda, et Teie ja tööandja vahel puudus töösuhe. Töölepingu seaduse kohaselt on töötaja kaitse tagatud sellega, et töötaja tööle lubamine võrdub töölepingu sõlmimisega ning kirjaliku vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu tühisust. Seadus eeldab tööülesannete täitmise alustamisel ja tööle lubamisel töösuhte olemasolu. Seega ei sõltu töölepingu kehtivus vorminõude täitmisest, kuna tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui pooled on vorminõude vastu eksinud ja sõlminud näiteks suulise lepingu.
Töötajal on õigus nõuda tööandjalt kirjalikku lepingut igal ajal ja tööandjal on kohustus leping vormistada kahe nädala jooksul. Kui tööandja ka siis kirjalikku lepingut ei sõlmi, võib lepinguta töötamise kohta vihje teha tööinspektsioonile e-posti aadressil vihje@ti.ee
Kui poolte vahel on tööleping (kirjalik või suuline), on pooltel kohustus lepingut täita. Tööandjal on kohustus kindlustada töötaja tööga ning maksta tehtud töö eest tasu vähemalt kord kuus, töötaja on kohustatud tegema tööd kokkulepitud mahus, kohas ja ajal. Kui töötaja ei ilmu mõjuva põhjuseta tööle, on tööandjal õigus teha töötajale hoiatus ning rikkumise jätkumisel tööleping töökohustuste rikkumise tõttu üles öelda. Kui tööandja tõendab, et töötaja poolt toime pandud töökohustuste rikkumise tõttu (tööluus) on talle kahju tekkinud, võib ta töötajalt nõuda kahju hüvitamist. Töötaja nõusolekuta ei ole aga lubatud kahju summat töötasust kinni pidada. Tööandjal on vajalik saada töötasust kinnipidamiseks töötaja nõusolek kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (paberkandjal, e-mailiga jne). Nõusoleku mittesaamisel on tööandjal õigus nõudeõiguse realiseerimiseks pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse.
Seega peab tööandja sõltumata kirjaliku lepingu olemasolust töötajale tehtud töö eest töötasu välja maksma. Kui Teil on olemas tõendusmaterjal (e-mailid, fotod, tunnistajad), et olete antud tööandjaga seotud, siis on võimalik saamata töötasu nõudes pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtu poole. Saamata töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Töövaidlusavalduses peaksite kirjeldama lühidalt asjaolusid: millised olid suulised kokkulepped tööandjaga enne tööle asumist ja samuti peate ära näitama saamata töötasu suuruse ning arvestuskäigu.
Kogu eelneva kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi töötajaga ei ole sõlmitud kirjalikku lepingut, ei tähenda see veel automaatselt seda, et ta on mustalt tööl ja võib käia tööl oma äranägemisel. Töösuhtes on kohustused nii töötajal kui ka tööandjal.
Kuna töötamise alustamine tuleb tööandjal registreerida hiljemalt tööd tegeva isiku tööle asumise hetkeks, siis kahtluse korral, kas olete ikka ametlikult tööl, on soovitav oma andmeid kontrollida esimesel võimalusel Maksu- ja tolliameti kodulehelt www.emta.ee (e-maksuamet/e-toll; töötamine ja väljamaksed).”
Lugeja küsib: Mu lapsehoolduspuhkus hakkab lõppema, laps saab peagi kolmeaastaseks. Enne dekreetpuhkust ma oma põhipuhkust ei kasutanud. Kas mul on õigus end vormistada tööle, aga jääda kohe puhkusele?
Vastab tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Ingrid Iter: “Seadus näeb ette töötajate ringi, kellel on õigus nõuda põhipuhkust neile sobival ajal. Teiste hulgas on vanemal õigus nõuda puhkust vahetult pärast lapsehoolduspuhkust. Kui töötajal jäi enne rasedus- ja sünnituspuhkusele minekut põhipuhkus kasutamata, on tal seda võimalik kasutada ka pärast lapsehoolduspuhkust, sest põhipuhkuse nõude aegumine peatub ajaks, mil töötaja kasutab rasedus- ja sünnituspuhkust ning lapsehoolduspuhkust.
Töötajal on võimalik kasutada vahetult pärast lapsehoolduspuhkust nii enne rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist kogunenud puhkusepäevi kui ka rasedus- ja sünnituspuhkuse aja eest kogunenud puhkusepäevi. Nimelt arvestatakse ka need 140 kalendripäeva põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka erinevalt lapsehoolduspuhkusel viibitud ajast, mille eest töötaja põhipuhkust juurde ei teeni. Lisaks on töötajal õigus nõuda põhipuhkust perioodi eest, mis jääb lapsehoolduspuhkuse lõppemise ja kalendriaasta lõpu vahele, sest põhipuhkuse nõue tähendab kogu puhkuse nõuet jooksva kalendriaasta eest. Kui töötaja lahkub töölt enne kasutatud põhipuhkuse väljatöötamist, on tööandjal õigus tasu väljatöötamata põhipuhkuse päevade eest töötaja lõpparvest kinni pidada.
Puhkuse kasutamiseks peab töötaja esitama tööandjale avalduse vähemalt 14 kalendripäeva enne puhkusele jäämist. Avalduse võib esitada nii paberkandjal kui e-kirja teel. Kui töötaja katkestab lapsehoolduspuhkuse ning soovib koheselt kasutada ära põhipuhkuse, tuleks avaldused lapsehoolduspuhkuse katkestamiseks ja põhipuhkuse kasutamiseks esitada üheaegselt, sest mõlemal juhul eeldab seadus 14-kalendripäevast etteteatamist.”
