Helja Kaptein Kas filmi näinule oli ka midagi lisaks pakkuda? Jaa, kindlasti! Ennekõike polnud sellisest energiast nagu lavastusest õhkus, filmis juttugi. Kui filmis annavad tooni heinamaad, pikad teekonnad ja kohati Põhjamaine nukrus, siis näidend oli justkui näitlejate mõnus kooslustimine. Hästi jäi meelde Loki (Piret Põllu) rõõsa nägu ja lai naeratus, kes etenduse sisse juhatas oma elava olemisega, ringi joostes ning Nipernaadit ja kogu publikut võludes.
Samuti näis, et näidend on kui soolise võrdõiguslikkuse voliniku laualt läbi käinud – lisaks naistearmastajast nimitegelasele Nipernaadile keskendus teise vaatuse algus meestearmastajast Terikese mõisaomanik Kadrile (Helve-Esta Sillamaa). Tihti tundub, et liiderlikkus on ühiskondlikult rohkem justkui meeste puhul aktsepteeritud ning naisi mõistetakse samade tegude eest rohkem hukka. Nipernaadi võtmes see siiski nii ei olnud – nii Nipernaadi kui ka Kadri üle sai korralikult itsitatud ja oma kriitika said nad mõlemad selles lõbusas tükis kätte.
Palju kiidusõnu oli kuulda nimiosatäitja Kristjan Arunurme kohta juba ammu enne laupäevast etendust. Ka vahetult tüki ajal kuulsin enda selja taga sosinat, kus keegi imestas, et Nipernaadi rollis polegi professionaalne näitleja. Au peab tõesti andma, sest teksti oli palju ja kolmetunnine näitemäng pähe õppida koos kõikide monoloogide ja pikkade filosoofiliste dialoogidega on kindlasti saavutus omaette.
Vaatamata amatöörnäitlejatest koostatud trupile jäi siiski mulje n-ö viimase peal professionaalsest lavastusest. Maailmatasemel helilooja Erkki-Sven Tüüri mõnusmahe muusika juhatas sisse erinevaid meeleolusid. Reet Nurmsalu loodud lavakujundus oli küll minimaalsete vahenditega teostatud, kuid suurepäraselt leidlikult tehtud! Näiteks multifunktsionaalne lava keskmes paiknev laud muutus parvest pidulauaks, künkaks, jõekaldaks, baariletiks. Soera muuseumi õue ja selle hooneid kasutati maksimaalselt ära. Küll jäi natuke arusaamatuks ehk lava keskmes asuv üleni lumivalgeks võõbatud kirikumakett, mis oma modernse skulptuuri laadse välimusega mõnusalt külavaatelt vast liigselt tähelepanu ära tõmbas. Kas pidi see ehk sümbolina rõhutama jumala kohalolekut selles jumalavallatus näitemängus?
Ja muidugi kostüümid! Need detailideni viimistletud kleidid, pintsakud ja aksessuaarid – silm kohe puhkas peal. Mõisapreili Ello (Ragne Jõhvik) lavale saabudes klõpsutati fotokaameratega kohe eriti aktiivselt – tõeliselt kaunis naine, täienduseks ajastukohane kleit, peen pitsist päevavari ja hoolikalt põimitud soeng. Samuti jäi hästi meelde Tralla (Mari-Liis Leivalt) vahvalt eklektiline kostüüm ning Nipernaadi porised püksipõlved. Jäin mitu korda mõtlema, olid need nüüd sellised kogemata või meelega?
Igal juhul oli tegu igati värske tükiga ning kohatine läbi kumav puhtinimlik amatöörlikkus pigem lisas väärtust kui et seda ära võttis. Vaimustav, et leidub julgeid, vahvaid inimesi, kes muude toimetuste kõrvalt saavad aega ise lustida ja kaaskonnale midagi head pakkuda. Ehk jäi ka teistele tol õhtul Soerat külastanutele tunne, et oskamine on vaid tahtmise ja pihtahakkamise asi? Ehk innustas see etendus vaatajaidki uusi väljakutseid otsima?
ANNA-MAARJA ROOSNA
