Jälgi meid

Varese lood

Need lummavad Vohilaiu metsad

Vohilaid on Eesti kõige suurem laid ja seetõttu ka üsna teistmoodi. Ikka teadsin seda eeskätt kadakaste looniitude maana. Ja põgusalt ka lääne- ning põhjaserva männikuid olen näinud, kuid enamik läänepoolmiku metsalaama oli tänini mulle tundmatuks jäänud.
Ega nüüdki oleks sinna ekstra käiku ette võtnud kui poleks olnud üht kutsuvat looma­rada. Just seal, kus paljanduva paepinnasega loolt ja vägevate karjalaudavaremete poolt tulevad roopad kohtuvad, et üheks saades Kõrgekalda poole kulgeda. Just siin see vasakule põikav rada oligi. Ei saanud kohe teisiti, justkui nõiaväel tõmbas see kaasa.
Juba mõne sammu järel olime jõudnud täiesti teist­sugusesse maailma. Suur kõrge mets sulgus me üle ja ümber. Kuid see polnud mingi tihe padrik. Hoopis just selline, millisena ma lapsena muinasjutte lugedes metsa ette kujutasin. Varjukas ja vägev, ent ometi hõlpsasti läbitav, siin-seal ette jäävaid rohuseid lagendikke.
Need Vohi metsad on nimelt karjatatavad, sellest see alusrinde peaaegu puudumine ja rikkalik, ent mitte kõrge rohustu. Olime sattunud nagu hiiglasuurde metsaparki, kus mõnus kõndida ja lasta end aina uute meelihaaravate paikadeni kanda. Ainult jalge ette pidi sekka vaatama ikka ka, et mitte lehmalätakatesse astuda.
Rohelistes varjudes rohuaasa ümber seisid tumedad kuused, kõrgel ülal sahisesid kaskede õhulised kroonid. Siit alates kiskus juba päris laanemetsaks kätte. Millised toekad kuuskede sambad, maapinnale laiali hargnevate sammaldunud juurtega! Üks arukask oli langenud, moodustades sõnajalgade kohale samblapolstriga jänese­kapsalehemustrilise silla. Täiesti laanekuusik! Noh, või vähemalt laanemets. Uskumatu, et viibisime mitte kusagil sügaval sisemaa laanes, vaid laiu peal. Võib üsna kindel olla, et ühelgi teisel Eestimaa laiul säärast metsa pole.
Mitmel pool vohasid sõna­jalad, üht välu lausaliselt kattes. Eeskätt naistesõnajalad, aga ka ohtest ja laiuvat sõna­jalga. Kaunist mustrit lõid metssõnajalad. Päiksekiirtes helendasid kuldrohelisena metsosjad. Võib uskuda, et meie looduse kõige ilusam osi on ta. Ja siis jagus veel sealõuarohtu, jänesesalatit, orhideedest üksik pesajuur ja käopõll, tükati leselehte ning laanelille, puittaimedest vaarikat ja noori sarapuid kah.
Lehmarada tõmbas aina edasi. Läbi varjuka tüve­sammastiku, et – kõigest paari sammuga ümbrus täielikult muutuks. Jõudsime valgusküllasele mändidest ümbritsetud lagendikule. Üksiku kuuse all vedeles hulk rohelisi pudeleid. Tänapäeval selliseid enam pole. Mingi 1970-80ndate pidulisevõitu puhkehetke tunnistajad on need. Ausalt öeldes ei karjunud samused pudelid sugugi, pigem olid omamoodi kultuurimälestis, kui nii võib öelda.
Lagendiku teisest servast algas päris iselaadne mets. Peamiselt sookased. Aina kased ja kased, tükati tihedalt koondunud, siis jälle lahku minnes, jättes vahele välusid. Kõikjal maas võrdlemisi madal rohustu. See rohundi­rikas kaasik nägi miski­pärast kuidagi sürreaalne välja. Ma saan aru, et karjatatav mets, ent enamasti on nüüdsel ajal Hiiumaa peal taastatud puiskarjamaad kuidagi teist­sugused. Selliseid vaateid kui siin polnud ma varem näinud. Kummastav ja lummav oli kõndida sellises metsas. Mu kaaslane leidis sarnasust Siberiga, mina aga Lapimaa tundrakaasikutega. Meelevaldsed võrdlused küllap mõlemad.
Korraks ümbrus muutus. Sattusime lagedamale põndakule, mida valvasid sihvakad jämedad männid, nende all märkimisväärselt kõrged kadakapuud. No kuni seitsme-kaheksameetrised on need küll!
Teispool põndakut sai jällegi saatjaks rohelist valgust täis rohundirikas kaasik. Sellises võinuks kõndida kaua, kui vaid õhtu poleks peale tulnud. Pidime end ühel loomarajal laskma metsast välja juhatada.
Uuesti rabas ees ootav kontrast. Niiske pargilik kaasik lõppes kui noaga lõigatult ning kohe kummus üles madal­murune looniit. Jõudsime tagasi harjumuspärasesse Vohilaidu, tema päikseküllaste lookadastike poolele.
Nähtud sai kõigest murdosa Vohilaiu metsamassiivist. Kindlasti peab tagasi tulema. Sest seal metsasügavuses kulgev Vohioja järvgi on mul ikka veel nägemata. Vohilaiul jagub avastamist rohkem kui küll.

Veel lugemist: