Kuna keel on mu töövahend, lähevad mulle keeles aset leidvad muudatused vägagi korda. Üldse, miks on pidevalt vaja midagi muuta, keelereegleid nii- ja naapidi väänata? Kas keegi saab muudatuste pealt preemiaraha?
Üks asi on n-ö rahvasuus tekkivad keelemuutused. Näiteks on peagu (muide, see sõna parandatakse mul alatasa põhjendamatult peaaegu’ks) ära kadunud sõnad “nüüd” ja “praegu” ning ka “hetkel”. Igal pool käib ainult üks “tänatamine”: täna on olukord selline; Eesti sisemajanduse olukord on täna taoline, täna käib meil koolis niipalju lapsi jne. Võitlus “täna” tõrjumise vastu näikse tulutu.
Kuid tagasi nende ametlike keelereeglite juurde. On väga häiriv, kui koolis õpitu ja lapsest peale raamatuist loetu järjepanu valeks kuulutatakse ja korrektorid su seni õiget kirjapilti moondama hakkavad. Kusjuures ma põhimõtteliselt ei kavatse nende n-ö moodsustega kaasa minna ja kirjutan ikka vanaviisi edasi! Paraku olen korrektorite võimu ees võimetu…
Mõned näited. Mulle meeldib kokku kirjutatud sõna Vahemeremaad. Nüüdseks on see lahku hakitud: Vahemere maad. Miks ei ole seega ka juba Põhja maad? Õnneks sellist kuju veel vist ei kasutata.
Huvitaval kombel on Hiiu Lehes hakanud mul ära kaduma sidekriipsud: maa-alune sai maaaluseks. Mida see paremaks teeb? Pigem mõjub veidrusena. Pealegi seisab tunamulluses ÕSis jätkuvalt üleval vorm maa-alune.
Üks keeruline teema on suur ja väike algustäht. Siin pööratakse kõik pea peale. Varem olid mõisted (nagu rootsi laud) ja viljad (kreeka pähkel) väikse tähega, nüüd kõik uhkelt suured. Samas kui kreeka pähklipuu on väikse tähega – miks ta järsku suure tähega Kreeka pähkleid kandma hakkas? Kreeka riiklikke pähkleid või? Ja rootsi lauast tehti Rootsi riiklik institutsioon – Rootsi laud.
Vastupidi on tehtud aga ajaloosündmustega. Teada-tuntud fakt, et olid Põhjasõda, Kolmekümneaastane sõda, Teine maailmasõda jne. Nüüd pressitakse neid peale väikse algustähega. Need on ju ometi nimetused, miks neid on vaja sorkida? Nüüd kaovad need teksti pigem ära ja külvavad segadust. Eesti keelepoliitika näikse sarnanevat üldse Eesti poliitikale, kus meeleheitlikult reformitakse (ehk lammutatakse sageli toimivad asjad ja üritatakse uuesti üles ehitada) pigem reformimise enda pärast.
Veel üks keeruline pundar on maailma kohanimed. Kunagi eestistati palju nimesid. Nüüd aga käib vastupidine tegevus. Kusjuures pole mingit loogikat. Kõrvuti on näiteks Tšiili ja Argentina (Argentiina asemel), Tansaania ja Kenya (Keenia asemel). Eesti Päevalehes tambiti üksvahe tuima järjekindlusega Veneetsia Veneziaks, ainult reklaamlehekülgede Veneetsiale ei hakanud keeletoimetaja hammas peale. Näiteid oleks palju tuua. Õnneks võib siiski paljude puhul kasutada eestipärast varianti, ehkki agarad korrektorid kipuvad kõige sellise kallale minema. Ikka mida võõrapärasem, seda uhkem! Siiski jah, endiselt võib olla Argentiina, Kolumbia (Colombia), Venetsueela (Venezuela), Tokio (uusim kirjapilt on mingite pikenduskriipsudega “o”-de peal) jne.
Minevikuhõlma on aga jäänud veel kaheksakümnendatel esinenud Stokholm. No miks peab naaberpealinna rangelt Stockholmiks väänama? Sel juhul olgu näiteks Kopenhaagen… Oh, ei teagi järsku kirjapilti originaalis. Köbehavn või midagi sinnapoole. Ja Eesti Looduses parandati mu Kalifornia Californiaks. Enam ei tohi Kalifornia olla, sest püha ÕS ei luba! Miks? Mida see suur tsee-täht päästab?
Kui Eestis käib võõrnimekujude ees köögutamine, siis lätlased seevastu väänavad kõik maailma kohanimed oma häälduse järgi. Mis koht on näiteks Losandželosa? Vastus: Los Angeles.
Teisalt ei meeldi mulle sugugi balti keeltes toimuv isikunimede kallal toimetamine. Me kõik teame neid lõputuid läti keele ess-tähti. Mis imeloomad on näiteks Oskars Lutss ja Tomass Ilvess? Kuidas saab üldse olla nii, et välismaalaste sünnipärased nimed ära moondatakse? Õnneks o-lõpulistele isikutele halastatakse. Tapio jääb Lätis ikka Tapio’ks. Ehkki Varesest saab Varess. Ja Leedus siis Varesas? Ohh.
Tapio VARES
Hiiu Lehe reporter
