Tiit Maran 
Tiit Maran Mitmed looduseinimesed arvasid, et lootusetu ettevõtmine: sellist elukat nagu mink välja ei püüa. Naaritsa asustamisest saarele aga ei tasu rääkidagi. Hiidlased aga on praktilise meelega ja looduslähedased. “Jända, kui soovid”, kuuldus neilt, kellega ideed arutasime. See meile katsetamiseks julgust andiski.
Nüüdseks on mingid Hiiumaal möödanik: 1998–2000 püüdsime nad välja ja sellega sai otsa Palade farmi põgenikest tekkinud populatsioon. See tundus suure saavutusena. Praegu asjale vaadates peab tõdema, et ega nii väga suure maailmaimega tegemist polnudki. Hiljutine uuring looduskaitseliste ettevõtmiste edukusest maailmas tõi esile esmapilgul uskumatu tõsiasja – kõikidest liigikaitselistest ettevõtmistest on just võõrliikide väljapüük üks edukamaid.
Vast on kohane meenutada selle ettevõtmise tagamaid: et miks just naarits ja miks Hiiumaa? Põhjus lihtne. Naarits on väljasuremise piiril olev Euroopa liik, kaugelt kehvemas seisus kui mistahes teine imetaja. Teda peetakse maailma ohustatuimaks pisikiskjaks. Praegu on peaaegu raske uskuda, et mitte väga kauges minevikus oli tegemist tavalise liigiga enamikus Euroopast. Nüüdseks on sellest kunagisest rikkusest järel väikesed kokkukuivavad populatsioonid Hispaanias, Rumeenias, Ukrainas ja Venemaal, vahest midagi ka Prantsusmaal. Praegune täbar seis on inimtegevuse mitmete eri tahkude tulemus, millest olulisemad on ameerika naaritsa ehk mingi Euroopasse toomine, üliaktiivsed vooluvete ja maade “parandamise” tööd või liigne küttimine.
Eesti naaritsa lugu on üsna sarnane: see meie põlisliik oli umbkaudu inimpõlv tagasi veel laialt levinud, viimane teadaolev looduslik naarits aga tabati 1996. aastal Harjumaal. Naarits on meie algupärase looduse pärisosa. Kuna keskkonnal on läbivalt väga oluline roll meie kultuuriloos, siis on naarits koos kogu muu meid ümbritseva elurikkusega meie rahvusliku kultuurivara oluline pärisosa. Ainus viis seda looduse ja kultuuri pärisosa säilitada on luua talle turvalisi varjupaiku, selliseid nagu metsane Hiiumaa. See saar oma suuruse poolest oli selline, millega julgesime katsetada, ja tõele au andes, ega Saaremaa kõrval muid sobivaid saari polegi.
Õppimine ja kasvamine
Naaritsa Hiiumaale asustamine on tegijatele olnud üks suur õppimise ja kasvamise tee. Algul tundus meile, et kui selle mingi siit saarelt kätte saame, läheb edasine juba kui “lepase reega”. Tarvitseb tuua vaid naaritsad loomaaiast ja… “neid saab saarel palju ning nad elavad õnnelikult oma aegade lõpuni”. Tagantjärele tuleb tõdeda, et see oli üsna lihtsameelne mõtlemine. Loomaaia naaritsatest korralike hiiu naaritsate loomine on osutunud üsna vaevaliseks takistusterohkel rajal rändamiseks, kus õppetunde ridamisi.
Selgus, et pelgalt naaritsaga tegelemisest ei piisa. Vaja on arvesse võtta ja hoolida saarest kui tervikust koos kõige seal elavaga. Ühtäkki tegelesime konnadega, mõtlesime vähkide ja kalade peale jõgedes-ojades (naaritsale ja paljudele teistele liikide olulised toiduobjektid), muretsesime selle pärast, et maaparandamise inimkesksed soovid saaksid ühitatud jõgedes elavate loomade eluvajadustega. Olime ja oleme siiani mures halvasti läbimõeldud marutaudivaktsineerimise kampaania toel suurenenud rebaste ja kährikute mõju pärast looduses. Ootamatult oli oluline terve saar, sealhulgas ka hiidlane.
Asjad on läinud siiski paremini kui võinuks karta. Hiiumaal on naaritsatega tegeldud ligi 14 aastat. Nende arv on saarel tasahilju tõusnud. Igaaastaste taaspüükide põhjal on selge, et lahtilastud ja kohanenud elukad saavad saarel hästi hakkama, elavad aastaid. Paar-kolmkümmend ületalve elavat looma ning nende hea füüsiline vorm lubaks arvata, et loomad paljunevad hästi, aga paraku nii see siiski pole olnud. Looduses sündinud loomi, n-ö sünnipäraseid hiidlasi, on olnud arusaamatult vähe. Kehva sigimise põhjused on senini teadmata. Võimalikke seletusi on mitmeid: (1) tegemist on loomaaiast kaasa tulnud käitumishäirega, (2) midagi on viltu Hiiumaa jõgedes-ojades. Uuringud proovivad asja selgust tuua. Võimalik, et tegemist on alguse raskustega, paljude liikide tagasitulek on algul pikalt vindunud.
Parem kui Saaremaal
Saaremaal 2012. aastal lahtilastud naaritsate saatus oli teatavasti kurb. Pea kõik said hukka sealsete arvukate rebaste hammaste vahel. Teadagi, nii küttimise kui ka seire järgi on Saaremaal rebast kuni kolm korda enam kui Hiiumaal. Aga kuidas on olukord naaritsate ellujäämisega Hiiumaal? On see sama, mis aastakümme tagasi või sama kehv kui naabersaarel kogetu? Vastuse leidmiseks said eelmisel aastal Hiiumaale lahtilastud loomad üle pika aja jälle raadiosaatjad kaela. Ligi kahekuine sügisene müttamine Hiiumaa ojadel ja jõgedel andis vägagi meeldiva tulemuse: enam kui 70 protsenti lahtilastud loomadest kohanes saarega hästi – kaugelt enam kui varemast teada ning kui Saaremaal. Võimalik, et naaritsatel on Hiiumaal tugi ilvestest – Rootsi uuring väidab, et ilveste kõrge arv viib rebaste arvu alla, kus aga rebast vähe, seal jälle naaritsal parem elu.
Tänavu märtsis alanud seire ja naaritsate eluspüük andis rõõmustava tulemuse – naaritsaid sattus kastlõksudesse rohkem kui kunagi varem. Kõik tabatud loomad olid väga heas füüsilises vormis. Vastupidiselt tavapärasele talvisele kaalulangusele olid kõik loomad tublisti kosunud – üks isaloomadest oli tervelt veerandi võrra kopsakam kui varem. Eriti suurt heameelt tegi, et ligi pooled püütutest osutusid n-ö pärishiidlasteks – saare looduses sündinuteks. Seetõttu on lootus suur, et Hiiu naaritsa asurkond saab lõpuks ometi jalad alla.
Vähimõrd on naaritsa surmalõks
Praegune aasta võib naaritsate käekäigule saarel olla kriitilise tähtsusega. Väga on vaja, et sigimine oleks edukas ning loomi hukkuks võimalikult vähe. Kas hiidlased saavad siin kuidagi kaasa aidata? Sigimise osas vast mitte, aga hukkumise vältimise osas küll. Hiiumaa mitmetel ojadel on jõevähki ning kaugel pole vähipüügi aeg. Tavapärased püügivahendid on mõrrad ja natad. Ka naaritsale meeldivad vähid ja neile on teadmata inimese kirjutamata ja kirjutatud seadused, nagu näiteks see, et võõrast vara, sealhulgas vähke võõrast mõrrast/natast ei tohi varastada. Kui nattadel vähkidega maiustamine ei tee naaritsale midagi, siis mõrrad kujutavad endast surmalõksu: sisse saab, aga välja mitte ja piinarikas uppumissurm on paratamatu. Siit siis üleskutse – kui vähegi võimalik, kasutage vähipüügil mõrra asemel nattasid. Aitate naaritsat ning väldite kehva enesetunnet, kui veest väljatõmmatud mõrrast leiate seal õnnetult otsa saanud looma.
Sellise pelgliku looma kui naaritsa eluolu mõistmisel annab kaasa iga väiksemgi teadmiste kild, isegi kui loom on õnnetult hukka saanud. Sellest siis palve: kui aga miskit sellist peaks juhtuma, siis on meil suur palve, palun andke teada on kohtumisest naaritsaga. Kirjutage sihtasutus Lutreola meilile lutreola@lutreola.eu.
Viimaks ka üks väike tõrvatilk sellesse loosse. 26. märtsi hommikul helises mu mobiiltelefon, kõne tuli Hiiumaa naaritsavetelt. Tavapärase kiire seire päevainfo asemel oli telefoni teises otsas hingeldus, just nagu hoovõtt millegi ebameeldiva esile toomiseks. “Tiit, lõksus on mink,” kostus viimaks telefonist. 14 aastat kestnud regulaarsete seirete järel tabati sellel aastal Hiiumaal mink. Püütud looma päritolu on mõistatus. Loom ei kartnud vähimalgi määral inimest, jäi mulje nagu oleks tegemist lemmiklooma või vähemalt inimesega väga harjunud loomaga. Kas tõesti suutis üksik loom talve jooksul üle mere Hiiumaale jõuda? Sügisel tehtud intensiivne püük oleks looma kindlasti tabanud. Või sattus mink siia inimtegevuse tulemusel – see on teadmata. Selge on aga see, et üks mink 14 aasta jooksul ei kujuta endast mingit riski meie Hiiumaa naaritsate püsimisele. On ju tegemist üksiku teadmata päritolu loomaga ja mitte loodusliku asurkonna esindajaga.
TIIT MARAN
