Jälgi meid

Uudised

Muusikavõhik Pohjoneni Soolol

Harri Rinne
Mind oli Kimmo Pohjoneni kontserdi eest hoiatatud. See ei ole igaühele, umbes nii. Aga väga võimas, tunnistasid kõik. Ma oleks kogu sellesse asjasse ilmselt üldse palju külmemalt suhtunud, kui poleks olnud Harri Rinne artiklit ja intervjuud nädal varasemas Suvelehes.
Tema käes jätab akordion oma rahvamuusika juured sinnapaika ning muutub šamaanliku hääle ja kõla allikaks,” kirjutas Rinne. Ja et Pohojoneni on tihti võrreldud Jimmy Hendrixiga ning, et ta on teinud koostööd trummi- ja kitarrimängijatega King Crimsoni nimelisest bändist, mille kohta ütles hiljuti Guido Kangur, samuti Suvelehe intervjuus, et just nemad kutsuks ta Sõru Jazzile, kui tal oleks miljon eurot. Kui kontserdipäev kätte jõudis ja päev oli niimoodi kujunenud, et saigi kuhugi minna, osutus viimaseks kaalukeeleks repliik: “Kasvõi Tokyos, Berliinis või New Yorgis tähendab see [kontsert] fännidele mitu tundi sõitmist, lootusetuid parkimiskoha otsinguid ja rahakoti korralikult avamist. Mitte Hiiumaal.”
Nonii. Olgu siis raske. Aga tuleb Hiiumaale, kuigi võiks minna Tokyosse. Seda peab nägema.
Mul ei ole väga head muusika­haridust ega ka sellist tõsist muusikahuvi, et kuulaksin kodus plaate ja elaksin muusika rütmis. Mõnikord ma ei mõista, miks kontsertidel üldse käiakse. Või misasja – inimesed nutavad, kui oma lemmikut laval näevad? Arusaamatu.
Kuidas ta seda teeb?
Aga mõnikord naelutab muusika siiski ka mind paigale. Ja siis ma lihtsalt kuulan ja vaatan ega küsi üldse “Miks ta seda teeb?” vaid ainult “Kuidas ta seda teeb?”
Pohjoneni puhul tekib see küsimus muidugi ka puht-tehnilises mõttes. Ta tuleb lavale, suured kõrvaklapid peas, ühendab akordioni juhtmega arvuti külge. Jalge ees on tal mingid puldid. Siis hakkab ta mängima. Mitte lõõtsa kortsutades, vaid hoopis akordionit toksides, kratsides, sahistades … Need helid kajavad. Vingerdavad. Hüplevad. Otse mööda juhet arvutisse ja jäävad taustale kõlama. Siis hakkab ta neile meloodiat peale mängima. Lisaks sellele laulab. Noh, ei laula, häälitseb. Ümiseb, leelotab, karjub, naerab, ähib… Ja kasutab keha: liigub, tõuseb, istub, küürutab, põlvitab.
Selle peale tekib see teine, sisulisem pool sellest küsimusest, ehk “Mis maailm see on, kuhu ta läheb? Kuidas ta leiab selle koha enda sees üles, kus ta nii täpselt teab, kes ta on ja mida tegema peab?”
Intervjuus ütles ta, et tal tegelikult pole kontserdi ajal jalad alati põhjas ehk päris selge tal see siiski ei ole, aga kuidas ta siis ei karda seda? Kuidas ta julgeb niimoodi lihtsalt tunda ja olla nii… Pöörane?
Taluhelidest polkani
Tegelikult on see muusika kõik väga meloodiline. Aga natuke nagu teater ka. Ajab isegi naerma. Kes tuleb selle peale, et hakata akordioniga traktori käivitamist ja popsumist või mootorsaega saagimist järgi tegema? Taluhelide rütmid paeluvat teda juba lapsepõlve­kodust. Ka ei saavat ta üle ega ümber polkadest, ütles ta.
Nii järgneski traktori­põrinale polka. Säkkijärven polka. “Meie ka sõdisime kord Venemaaga,” alustas ta. Ja selgitas siis, kuidas Jätkusõja päevil plahvatasid Karjalas pidevalt miinid. Kuidagi ei saadud aru, miks. Lõpuks tabati ära – vastane lõhkab neid raadiolainetega. “Et neid laineid segada, mängisime kolm päeva järjest Säkki­järven polkat – kujutate ette?” Kui see võiks aidata Ukrainat, viskas ta soovi õhku, pani lõõtsa kõhule ja mängis.
Algul oli see polka, aga lõpuks oli see… Kurja karu möirgamine ja sõjakas naer ja siis… Katkemine. Kurbus. Alistumine. Karjala jäi ju Vene­maale. Kas plaksutada? Või olla lihtsalt korraks vait? Me vist plaksutasime, aga juba algaski uus lugu. Viimane.
Ja see oli palve. Mulle tundus, et see oli palve. Või vähemalt soov. Manifest. Valgus­vihud läksid helgeks ja keha­keel vaatas üles ja pala oli nagu – küll ma mõtlesin seda sõna kaua, aga – loits!
Kui see lõppes, tundsin, et tahan püsti tõusta. Ja me seisimegi püsti. Terve see elling. Nii 400+ inimest. Mõne erandiga.
Suurest vaimustusest ostsin välja minnes isegi Pohjoneni viimase Sensitive Skin nimelise plaadi ja lasin sellele autogrammi panna. Ise naersin, et mul pole plaadi­mängijatki. Ja mida ma Pohjonenist enne üldse teadsin? Nüüd olin autogrammi järjekorras. Vot, mida üks kontsert võib teha. Ja üks intervjuu.
Mitu päeva on sellest nüüd möödas ja mõtlen ikka veel, mis tunne see oli. Nutma ei hakanud, aga… Tekkis mingi imelik julgus. Et… Võib-olla ei pea siis jalad koguaeg põhjas olema. Võib-olla ei pea siis kõike ette teadma. Võib-olla ei pea kartma seda vaba­langemise tunnet. Tundub, et … Võib olla pisut julgem?
Hoopis selline kontsert.

Veel lugemist: