Eelmisel nädalal etendus Kärdla Villalaos Pjotr Gladilini “Keegi teine” Sergei Kokovkini seades.
Osades Naine Oksana Mõsina (Venemaa), Mees Vitaly Kravchenko (Kanada) ja Viirastus Kevin Geere (USA). Tegemist oli projekti Lava-Saar (Stage Island) õppeprotsessiga, võiks öelda lavalugemisega ehk nn toorlavastusega, milles näitlejad rollide edasiandmisel kasutasid veel tekstiraamatuid.
Oma elamust, mille ta sellest poolvalmis lavastusest sai, jagab lavaka viienda lennu vilistlane, näitleja, lavastaja ja teatri kunstilise juhi rollis olnud Koit Randus: “Ma olen nn vana kooli näitleja ja seepärast suhtun uutesse eksperimentidesse mõningase ettevaatusega.
Teiseks olen natuke ettevaatlik oma inglise keele suhtes. See on mul nõukaaegne, mis, nagu me teame, eriti tasemel ei ole. Kolm-neli sõna saan veel vahetatud, aga kui selles keeles teksti antakse, siis jääb väga palju arusaamatuks. Näitleja küll räägib, aga mina ei saa aru, mida räägitakse. Kuna ma laenasin etenduse jaoks oma viiuli ja mõtlesin õudusega, et mida need näitlejad mu kalli ja uhke viiuliga teevad… tulin kohale ja olin väga meeldivalt eksinud – selgus, et naispeategelane Oksana Mõsina on professionaalne viiuldaja.
See oli üldse üks elamusterohke päev. Päeval käisime Reigis klaasinäitust vaatamas, mis vääriks eraldi ülemlaulu. See oli eriline kultuurišokk ja seepärast kahtlesin, et kas ma ikka lähen seda eksperimenti vaatama. Aga kuna viiul oli välja laenatud, mõtlesin, et pean selle ju nagunii ära tooma ja siis ikka läksime.
Võib öelda, et sain “teistpidi” šoki. Püüdsin kramplikult aru saada näitlejate vene aktsendiga inglise keelest, milles nad omavahel laval rääkisid. Algul oli see ikka väga väsitav. Lõpuks loobusin sellest ja hakkasin võtma teksti kui näidendi saatemuusikat. Näitlejad, kes mängisid, olid superhead, eriti Mõsina! Pärast selgus, et ma olen teda ka ühes väga heas filmis näinud, aga ma ei viinud neid asju veel kokku. Mõtlesin, et kuidas nad küll mängivad, tekstiraamatud käes, teades seda, kuidas meie näitlejad tavaliselt veerivad jne. Aga tead, see tekstiraamatud käes mängimine muutus omaette lavaliseks nipiks.
Algul ei saanud nagu aru, nad mängisid justkui väikselt, aga siis jäin ma ainult Mõsina mängu jälgima ja teised näitlejad taandusid statistideks. Kuidas ta elas selles rollis! Tema tekstiraamat muutus minu jaoks lavaliseks võtteks!
Vahepeal unustas ta isegi selle ära ja hakkas vene keeles teksti ütlema – see oli super! Jälgisin teda ja tema mängu. Teised osatäitjad olid temaga võrreldes nagu mannekeenid. See, kuidas ta liikus ja teksti andis, kuidas ta silmad elasid – seda, et ta ühe silmaga tekstiraamatut vaatas, ei pannudki tähele. Sa andsid talle selle andeks, sest see mängis kaasa. Tekstiraamatu kasutamine mängis kaasa! See koht, kus nad mehega kallistasid – üks luges oma, teine oma – oli selline, et ma oleksin tahtnud röökida – niivõrd hea rollilahendus. Vaimustav!
Tekst aga muutus nagu hea balleti saatemuusikaks, mis ei sega. Tekstist ma aru ei saanud, aga mõte jõudis kohale – nad mängisid mõtte kohale! Tuli tunne, et ma ei tahagi detailideni aru saada, mis tegelikult toimus või mida autor mõtles. Minu jaoks oli tähtis see, mis tunne oli.
Mul oli väga hea meel, et seda lavastust ikkagi vaatama tulin. Ja mis kõige naljakam, ma tormasin oma emotsioone edasi andma ja läksin koju ilma oma kalli viiulita, mille järgi ma ometi olin tulnud.”
Üles kirjutas
HARDA ROOSNA
