Pealinnast saadetavad sõnumid, kuidas saared on vaid puugid riigi kintsul, ei aita kuidagi riigi regionaalpoliitilisele edenemisele kaasa. „Mul jäi karp lahti,“ ütles üks tuttav, kui kuulis, kuidas Transpordiameti juht Priit Sauk eelmisel nädalal sõnastas ameti rahakotis oleva tõmbetuule nii, et Hiiumaa lennuliin on riigi raha raiskamine ja mugavusteenus ning parvlaevagraafikud on liiga tihedad. Tuleks vähemaks võtta.
Hiidlaste pettumusnurin kostis valjult.
Raske on uskuda, et nii pikaajalise tippjuhi kogemusega inimene lubas endale suhteliselt mõtlematuid väljendeid, aimamata, mis sellele järgneb. Seda enam, et ka täiendavas kommentaaris ta sammugi tagasi ei astunud, pigem pani just rohkem puid alla jutuga ühest lennukist kahe saare peale.
Võimalik, et kõik see oligi hästi läbi mõeldud sõnumiseadmine. Sobivalt just koalitsiooniläbirääkimiste ajal juhtida tähelepanu rahapuudusele, kasutades selleks jõulisemaid väljendeid, et sõnum ikkagi kohale jõuaks. Selle eesmärgi sõnum ka täitis. Kõik said aru, et raha on puudu.
Paljusid ehmataski mitte sõnum ise, vaid just sõnumi värvide puudumine. Mustvalge maailm.
Üsna vastuoluliselt rääkis transpordiameti juht sellest, kuidas tuleb olla riigimehelik ja rääkida ausalt rahapuudusest. Riigimehelikkuse kuvandiga peaks alati kaasas käima väljapeetud ja viisakas arutelu. Mitte näpuga näitamine ja süüdistamine.
Poliitikud tõttasid muidugi kohe kinnitama, et taolised väljaütlemised, nagu Sauk tegi, on kahetsusväärsed ning andsid mõista, et ameti juht selliseid asju, kas kuskilt tõmmatakse midagi kokku, ei otsusta. Suunised antakse kõrgemalt, poliitiliselt tasandilt ja ametkond teeb seda, mis suund neile on antud.
Ministri sõnul siiski kärpeid plaanis pole, kuid on kavas tõhustada. Just see viimane minister Riina Sikkuti poolt öeldud väljend peaks panema häirekella tööle. Poliitikute žargoonis tähendab tõhustamine ikkagi millegi muutmist, üldjuhul koos kokkuhoiuga. Ei imestaks, kui varsti kuuleme ka, kuidas tuleb optimeerida. Siis on selge, et läheb kärpimiseks.
Probleem on aga tegelikult olemas.
Lennuhange on järgmisel aastal, laevaühenduste oma kolme aasta pärast. Kurssi pannakse paika juba neil päevil. Tänase seisuga puudu olevad 20 miljonit, nagu transpordiameti juht väidab, pole just väike summa. Riigikassa on tühi ning tulevate aastate jooksul see võluväel ka ei täitu. Kuidagi peab dotatsiooniaugu täitma.
Karta on, et tõhustamine tuleb ja jutt näiteks ühest lennukist kahe liini peale, pole kindlasti päris õhust võetud. Elu on näidanud, et kohalike arvamust sellistes asjades ei küsita, vaid vajalikud sammud tehakse lihtsalt ära. Kõige lähem näide on kindlasti kurikuulus praamipileti hinnatõus eelmisel aastal, kus hiidlaste-saarlaste soovid jäid vaid hüüdjaks hääleks rannas. Seega ei maksa ka süüdistada kohalikke poliitikuid, et nad ei suuda endale välja kaubelda soovitud tingimusi. Neid lihtsalt ei kuulata. Ilus haldusreformijärgne unistus, kuidas suurtest valdadest saab riigile partner, keda kuulatakse, ongi vaid unistuseks jäänud.
Ehk nüüd ongi käes see koht, kus transpordikorraldus ümber vaadata. Aina rohkem räägitakse sellest, kuidas regionaalpoliitiliselt tuleks minna suunas, mil kohalikel omavalitsustel on otsustusõigust ja raha selleks rohkem kui seni. Miks ei võiks anda otsustamist ühistranspordi korraldamise üle samuti kohalikele omavalitsustele? Meenutagem, et peale haldusreformi seda ka sooviti ja eelnõu oli juba parlamendiski kõne all, kuid see jooksis tupikusse.
