Aastas on kaks püha, mil on justkui kohustuslik suurelt ja uhkelt pidutseda – need on aastavahetus ja jaanipäev.
Hiiu Lehe küsitluses on inimesed vastanud jaanipäeva plaanide kohta aga, et kavatsevad lihtsalt pere ja sõpradega koduhoovis mõnusasti istuda või ei teegi üldse mitte midagi.
Ega hiidlasele see püha, kus poeparklad on puupüsti autosid täis ja õhtuks letid piimast tühjad, vist väga ei meeldi. Või vähemalt tekitab see tugevaid tundeid – armastad või vihkad. Vahepealset varianti väga ei ole.
Ilm lubab tänaseks väikest kastet. Kas see ka täide läheb, saame näha. Kas see muudab tuletegemise keeldu, saame samuti näha.
Aga millised on jaanid, kui tuld teha ei tohi? Kas see muudab seda püha kuidagi? Äkki ongi vahelduseks huvitav. Kunagi olevat jaanipühad olnud täis salapära ja müstikat. Kui meilt lõke ära võetaks ja peaksime leidma midagi muud, millega jaane sisustada – kas see aitaks salapära ja müstikat tagasi tuua?
Võibolla ei pea olema salapärane ja müstiline. Aga jaaniviha võiks jääda vaid osaks sõnast “jaanivihad“, sest tegelikult on see ju üks ilus öö – kõige valgem, kõige pikem, kõige värvilisem suveöö. Kõige keskmine ka. Hea hetk peatuda ja esimesele poolaastale tagasi vaadata. Aasta lõpuni on veel aega – kas kuskil oleks vaja kurssi muuta?
Nojah, kui hoopis mõtisklemispüha sellest teha, siis oleks hea, kui ikka tuld ka saaks vaadata.
Siiski – kui vihma ei tule, tasub joosta niisama ümber lõkkeplatsi, nagu kirjutab Püha Lepa Lehe reporter A. Raudsepp.
Piret Eesmaa
ja