erakogu Autoga oli tööd teha tunduvalt meeldivam. Sain võimaluse laiendada oma tööpiirkonda ka linnast kaugemale. Goliad oli üks esimesi väikelinnasid, kuhu liikusin ja see oli tõeliselt ilus ja tore koht.
Töötasin seal natuke üle nädala ja see oli ka minu edukaim müügiperiood. Ligikaudu 2000 elanikuga linn oli piisavalt väike, et kõik üksteist küllaltki hästi tundsid. See mõjus mulle väga positiivselt, sest praktiliselt kõiki kliente teati järgmisel uksel. Tänu sellele oli lihtne leida inimestega ühist keelt ja usaldus oli ka kõvasti suurem, kuna nende sõbrad ja naabrid olid juba ju kõik ostnud.
Kompanii parimad müügimehed enamasti käivadki perede juures vaid soovituste peale. Klient soovitab näiteks kümmet sõpra, kelle juurde veel minna ja nemad omakorda veel kümmet ja sedasi tekib väga tihe võrgustik inimestest, kes kõik üksteist teavad ja usaldus müügimehe vastu on väga kõrge. Olen taibanud, et selline nimede kasutamine on väga tähtis ja mõjub igas eluvaldkonnas.
Texas countryside ehk maaelu Texases
Oma põnevat suvetööd sain palju teha ka maakohtades. Sõites mööda väikeseid teid ühest rantšost teise, nägin ära eheda Texase maaelu. Paljud karjatasid loomi äritegevusena, aga minu suureks üllatuseks oli tohutult palju selliseid peresid, kel kariloomad olid lihtsalt koduloomadeks. Olen eestlasena harjunud, et kui kasvatatakse kanu või sigu või lambaid, siis ikka eesmärgiga endal söök laual hoida või neist muul moel kasu saada. Texase elanikud aga on väga suured loomasõbrad ja aegajalt võis leida ponisid ja hobuseid isegi linnamajade hoovidest. Rääkimata kanadest, koertest ja kassidest – neid oli lõputult. Lisaks sellele oli väga palju metsikuid kitsi, kes tihti elamurajoonidesse ära eksisid. Ühel hommikul, kui olin mööda metsavahelist teed sõitnud viis minutit, läks lugemine 60 kitse juures sassi.
Texase elanikud on oma loomade üle ka väga uhked ja korraldatakse palju iludusvõistlusi. Sain oma silmaga näha kohaliku maakonna ilusaimat lehma – 2016. aasta maakonnavõistluse võitjat.Tema eest hoolitsetakse väga eriliselt ja põhjalikult – omanik viskas nalja, et lehm elab paremates tingimustes kui peremees ise.
Maal töötada oli tõeliselt tore. Inimestel oli rohkem aega minuga maha istuda ja üldiselt oldi avameelsemad. Nautisin iga hetke täiel rinnal.
Saabus Harvey
Idülliline elu ei saanud kesta aga pikalt, sest peagi oli samasse piirkonda saabumas 50 aasta kõige võimsam orkaan Harvey… Tõenäoliselt suve kõige meeldejäävam päev oli päev enne orkaani. Uudised olid lähenevast orkaanist rääkinud juba vähemalt kolm või neli päeva. Oli teada, et lähema 24 tunni jooksul jõuab orkaan ookeanilt maale.
Selleks ajaks olin ma tegelikult juba Victoriast kolinud Corpus Christi lähedale Robstowni. Tööle sõitsin sealt iga päev umbes 45 minutit George Westi, mis oli samuti ligikaudu 2000 elanikuga linn. Tol hommikul oli ilm endiselt tavaline – väga soe, päikeseline ja niiske. Hommikul sain paari tunni jooksul inimestega isegi veel jutule, aga praktiliselt kõik valmistusid juba hommikust saati orkaaniks. Uudised rääkisid juba võimalikust neljanda kategooria orkaanist ja see hirmutas kõiki väga, sest sellise jõuga orkaani polnud nähtud juba aastaid.
Olin endiselt rahulik, kuna ei osanud midagi oodata. Kohalikud aga on tormidega aja jooksul juba oma vitsad kätte saanud ning iga teise ukse peal hoiatati, et ma ei tohiks üldse väljaski olla. Kui tavalisel tööpäeval on normaalne näha umbes 40–50 peret ja nendest 30le näidata raamatuid, siis tol päeval oli mul nähtud perede arv juba kella viieks õhtul 60 ja nendest kõigest seitse võtsid aega, et raamatutele pilk peale visata. Pikemat juttu ei olnud aga kellegagi. Isad kruvisid saepuruplaate akende ette, emad ja lapsed riisusid kõik lahtised asjad hoovi pealt kokku, naabrid aitasid üksteist, kopad kaevasid ilusatesse hoovidesse äravoolukraave. Asi tundus juba väga tõsine.
Mart Remmelkoor
