Kui peaks meie ühiskonnas kõige rohkem kirgi tekitavad teemad kuidagi järjekorda panema, siis mets oleks üsna esimeste hulgas koos sõja ja elektrihindadega. Metsarahva puhul pole siin muidugi midagi imestada, sest ehkki suur osa Eesti metsadest on eraomanduses, on mets kui selline ikkagi kõigi meie oma. Pean silmas seda, et igal inimesel on metsa suhtes väljakujunenud seisukoht või tugev emotsioon ja seisukohad võivad olla rühmiti radikaalselt erinevad. Samuti on erinevad eri osapoolte sõnuvõttude toonid. Me näeme metsa erinevat moodi ja kuna ta on meile kõigile tähtis, siis on eetilise suhtumise joon hästi pikaks venitatud. Ühes otsas on need, kes leiavad, et metsa peaks täiesti rahule jätma, aga neid on ju vähe, pigem räägitakse ikka püsimetsandusest ja loodusega kooskõlas elamisest. Teises otsas on täiesti ükskõiksed metsaärimehed, keda on ilmselt ka üsna vähe, aga paistab, et siiski rohkem kui neid, kes on valmis metsa kaitsmiseks ohvreid tooma. Nende vahele, üsna suurele ja kirjule alale, jäävad need, kes peaksid omavahel edaspidi kindlasti veel rohkem rääkima ja kuulama muidugi ka. Tänases Hiiu Lehes on Hiiumaa metsast ja selle kaitsmisest paaris artiklis natuke rahulikku juttu ja see ei jää muidugi viimaseks korraks. Me elame endiselt väga metsasel saarel. Veel.
