Jälgi meid

Uudised

Merike Vanjuk Eesti parim seeniorsportlane

kliinikum.ee
Spordiajakirjanikud valisid 2021. aasta Eesti parimaks seeniorsportlaseks orienteerumise maailmameistri Merike Vanjuki (45).
Neljapäeval autasustati Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis 2021. aasta parimaid seeniorsportlasi. Eesti seeniorspordi ja spordiveteranide liidu ja Eesti olümpiakomitee ühisest pressiteatest selgub, et eelmisel aastal võitis 60 Eesti sportlast 11 spordialal maailma- ja Euroopa meistri­võistlustelt kokku 103 medalit, nendest 53 kuldset, 31 hõbe- ja 19 pronksmedalit. Seda hinnatavam, et 2021. aasta parimaks seeniorsportlaseks valisid spordiajakirjanikud Hiiumaalt sirgunud orienteeruja Merike Vanjuki.
Mullu augusti alguses Ungaris toimunud orienteerumise veteranide maailmameistri­võitlustel võistles Vanjuk N45 võistlusklassis ja võitis medalid kõigil kolmel rajal. Tava­rajal tuli Merike Vanjuk  tihedas konkurentsis maailmameistriks suure ülekaaluga, lühirajal võitis Vanjuk hõbeda ja sprindis pronksmedali.
Vanjuk harrastab orienteerumissporti 1986. aastast ehk juba 35 aastat järjest. Selle ajaga on sportlase auhinnakappi kogunenud suur hulk eri värvi medaleid nii Eesti, Euroopa kui maailmameistri­võistlustelt.
2005. aastast töötab ta Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogiakliiniku hambaproteesi­keskuse arst-õppejõuna hambaravi erialal. Arsti- ja õppe­jõutöö kõrvalt jätkub tal aega ja oskusi, pühendumaks jätkuvalt maailmatasemel orienteerumisele.
Mullu novembris valiti orienteerumisklubisse KaPe kuuluv Vanjuk Eesti Orien­teerumisliidu kaheksaliikmelise volinike kogu liikmeks.
Põhjus argimõtted kõrvale heita
Hiiu Lehele ütles Merike Vanjuk, et igal inimesel on peale palgatöö vaja ka muid väljundeid ja temal on selleks orienteerumine: “See viib töökeskkonnast ja argipäeva toimetustest mõtted eemale, parandab-kasvatab nii vaimu kui füüsist, annab hea enesetunde.”
Orienteerumine, nagu iga teinegi ala või eluvaldkond, nõuab tema sõnul keskendumist, sest kui lähed metsa jooksma muremõtted peas või oled ärritunud ega siis head tulemust tule.
Küsimusele, kuidas ta suudab edukalt ühendada arsti ja õppejõu töö ning tipptasemel orienteerumise, vastas ta, et midagi keerulist selles ei ole. “On vaja hästi aega planeerida ja prioriteedid paika panna – millal, mida, kuidas teha. Ära ei tohi unustada, et puhkama peab ka,” oli tal lihtne juhis välja pakkuda. Nii jõuab ta üsna tihti ka teatrisse ja kontsertidele, reisib-matkab nii Eestis kui piiri taga ja vahepeal on aega ka lihtsalt niisama olla.
Hiiumaa ikka südames
“Kuna olen Kärdlas sündinud ja koolis käinud ning isakodu asub siin, siis Hiiumaa on ikka minu kodusaar,” ütles Vanjuk. “Vaatamata sellele, et olen juba üle poole oma elust Tartus elanud, olen ikkagi Kärdla linna elanike nimistus.”
Töö ja metsajooksu tõttu ta väga tihti saarele ei jõua, ehk iga paari kuu tagant, aga suurematel orienteerumis­võistlustel püüab ikka osaleda. Mullu, kui Hiiumaa karikavõistlusi peeti 60. korda, oli ta N21 klassis kahe päeva kokkuvõttes ülekaalukalt esimene.
TÜ Kliinikumi lehele tosin aastat tagasi antud intervjuus meenutas ta, et alguse sai orienteerumishuvi algklassides, kui ta aasta aega niisama koos sõpradega neljapäevakutest osa võttis. “Ega ma siis veel kaardist, peale teeradade, eriti aru ei saanud. Teadsin vaid seda, et kontrollpunktis oleva värvipliiatsiga tuleb tõmmata legendikaardi õigesse lahtrisse rist ja siis oli hea finišis teistega võrrelda, kui mitu kontrollpunkti keegi metsast üles leidis,” rääkis ta toona.
1986. aastal otsustas ta endast paar aastat vanema tädipoja eeskujul orienteerumistrenni minna. Vahepealsete tõusude ja mõõnadega ongi ta orienteerumisele siiani truuks jäänud ja sellega sihipäraselt ja kõrgel tasemel tegelenud.
Organism ei lase laiselda
“Eks kõigil esineb perioode, kus ei viitsi või ei taha midagi teha, aga see läheb üle,” tunnistas ta. “Kui oled ikka pea kogu oma teadliku elu ennast regulaarselt liigutanud ja veidikeseks laisklema jääd, siis organism ise annab lõpuks märku, et füüsilist aktiivsust on vaja, muidu muutud närviliseks.”
Probleeme on muidugi vigastustega, mida tippspordis ikka ette tuleb. “Mida vanemaks saad, seda visamalt nad püsivad ja nendest vabanemine võtab ka oluliselt rohkem aega.”
Küsimusele, mida ta teeb igapäevaselt selle heaks, et olla vormis maailmatasemel, vastas Merike Vanjuk, et ei teegi midagi erilist: “Üritan järjepidevalt treenida, koormused on muidugi väiksemad, mis omal ajal olid, jälgin rohkem enese- ja sisetunnet, kui tahet on, siis liigutan rohkem, kui tuju pole, ei teegi miskit.”
See, millal ta uuesti rajale võistlema läheb, pole veel päris täpselt paigas. “Praegune aastaaeg on orienteerujale kõige kehvem – suusatada pole enam hea ning metsa all joosta veel ka ei saa,” selgitas ta. Ka on viimase kahe aasta ja hetkeolukord maailmas keeruline. Eestis algab tavaliselt jooksuorienteerumise hooaeg aprilli alguses Lõuna-Eesti metsades ja Merike Vanjuk loodab ka sel aastal rivis olla.

Veel lugemist: