Meie oma tippklienditeenindaja ehk Karoliine Sinijärv sai 1500 seas kolmanda koha

Tormi Coopi asejuhataja Karoliine Sinijärv leidis oma unistuste töö vastu ootusi poemüüjana – täpselt nii, nagu kunagi lapsepõlves
sõbrannadega mängis.
“Mis sa teed siin?” küsiti Tallinna Teenindus­kooli uksel suure imestusega, kui Karoliine oma Palade kooli üheksanda klassi lõputunnistusega, millel olid kõik viied, majutusteenindaja
erialale sisse astuma läks. Aga mis selles imelikku on, mõtles ta ise – klientide teenindamine on ju väga tore töö. Raske, aga tore.
Kutsekool ei olnud tal tegelikult sugugi koguaeg plaanis, ent gümnaasiumi esimesel õppeaastal tekkisid tervisemured ja suur soov minna linna. Sõbrad olid seal juba ees, mitmed neist samuti “kutsekas”. Majutusteenindaja õppekava valis Karoliine üsna juhuslikult internetis erinevaid võimalusi sirvides. Õppima asudes hakkas talle eriala juures aga kõik kohe meeldima. Lausa nii väga, et läbis kolme aastaga viie aasta programmi ja sai lisaks ka riikliku hotelliteenindaja tunnistuse. Seetõttu jäid küll riigieksamid esialgu tegemata, ent sellest polnud lugu. Jõudis kätte ka nende aeg ja nüüd oleks Karoliine valmis veel midagi edasi õppima minema. Kui ainult praegune töökoht nii väga ei meeldiks.
Meeldib inimesi rõõmustada
Tormi Konsumis on ta töötanud juba seitse aastat. Enne seda toimetas kaks suve Pihla talu perenaisena Anu-Maie ja Uibo Jõgi juures. Kui seal töö lõppes, võttis ta end töötuna arvele ja seda­kaudu jõudiski poemüüja tööni.
“Ega ma ju ei arvanud, et siia jään, see pidi ikka ajutine lahendus olema, aga siin ma nüüd olen,” jagab ta. Aitab inimestel nutikassas õigeid tooteid leida, paneb neid oma silmatorkava lahkusega võpatama, toob teinekord kasvõi leivamajast sooja pätsi värsket saia kliendile, kui lett on tema lemmik-kraamist tühi, ent just seda vaja mandrile kingituseks kaasa osta, hoiab pikkades järje­kordades tekkivat pahameelt kontrolli all ja palju muud. “Mulle meeldib inimesi rõõmustada – see teeb ka mind ennast rõõmsaks!”
Karoliine mäletab juba lapsepõlvest, kuidas ta mõnda kurja müüjat nähes endamisi arutles: “Mina küll kunagi nii kuri ei oleks!” Seda hoiab ta siiamaani kõige raskematel hetkedel meeles. Siis, kui jaanipäeval pood hommikust õhtuni rahvast täis on, kui jõulupraade alles siis ostma tullakse, kui need juba ammu ahjus peaksid olema, kui kõik kassasüsteemid ja pangaterminalid reede õhtul suvise grilli buumi ajal kokku jooksevad või kui keegi oma pahameelt just klienditeenindaja peal välja tahab elada. Tavaliselt tuleb tal naeratamine ja rahulikuks jäämine hästi välja ka siis, kui endal pole kõige parem päev.
Võit klienditeenindajate konkursil
Just keeruliste olukordadega toime­tulek on see, mille eest Coopi kliendi­teenindajate konkursil auhindu jagatakse ja Karoliine on seal ära­märkimist leidnud mitmel korral. Kahel korral on ta ka riiklikul tasemel pälvinud auhinnalise koha. Mõned aastad tagasi teise, tänavu kolmanda.
Viimane tuli talle täieliku üllatusena. “Ma ise arvasin, et mul läks väga halvasti,” ütles ta. Tänuüritusele läks ta lihtsalt kui üks kandidaat, kes oli lõppvõistluseni jõudnud. Hetkeni, mil teadustaja hakkas ette lugema tema kohta käivat, väidetavalt sotsiaal­meedia jaoks kokku pandud ise­loomustust, ei teadnud ta auhinnast midagi. Alles siis sai aru, et järelikult nii halvasti ei olnudki läinud. Kolmas koht ja 500 eurot. Üle Eesti oli teenindajaid võistlustules kokku pea 1500.
Võistlus toimub kolmes etapis. Kõigepealt valitakse poe parim. Selleks täidavad kõik töötajad küsitluse, mõnikord kaasatakse ka kliente. See­järel lahendatakse kirjalikult situatsiooni­kirjeldus – nii selguvad ühistu parimad. Viimases voorus tuleb komisjon kohale, mängitakse läbi üks kliendiolukord, mis filmitakse üles. Karoliine sõnul võivad kaamera ja mikrofon parajalt pabinasse ajada. Esimesel korral, kui ta lõppvooru jõudis, saigi närv võitu ja auhinnalist kohta ei tulnud.
Inimlik kontakt võiks jääda
Aga see ei olegi Karoliine jaoks kõige tähtsam. Hinnatu ja väärtustatuna tunneb ta end Coopis ka ilma auhinnata. Lisaks ütleb ta, et kogu meeskond on Coopis hästi toetav ja kokkuhoidev, kokku tekitab see mõnusalt koduse tunde. Nii ununevad paistes jalad, pikad töötunnid, pidevalt korrastamist vajavad riiulid, ettearvamatud olu­korrad ja kõik muu. Tööle tuleb ta alati naeratus näol. Tõsi küll, vabal päeval hoiab ta rohkem enda ette ja armastab näiteks looduses jalutada ja kududa. “Kogu see suhtlus vajab ikka natuke tasakaalustamist,” nendib ta.
Sellegipoolest vastab ta küsimusele, mis on tema unistus, kui oma tööle mõtleb: “Ma loodan, et kliendi­teenindajad jäävad poodidesse alles ja kõik ei lähe nutikassadele üle.” Ise­teeninduse tulek on Karoliine sõnul koormust vähendanud küll, aga inimlikku kontakti on vaja, ütleb ta veendunult.