Connect with us

Varese lood

Märtsiga koos algas kevad

Hoolimata soojast talvest ei olnud sedakorda kevadiste loodusmärkide ilmumine nii varane kui mõnel kunagisel varasemal aastal.
Maa oli ajuti jääs ja see pärssis esimeste taimede arengut. Kuid veebruaris olid asjad nii kaugel, et värsked kanakoolmelehed haljendasid murust vastu. Lisaks hollandi iiriste piikidele upitasid end mullast välja preeriaküünalde otsad ning muidugi lumikellukeste esimesed õied.
Märtsi esimesel päeval avastasin õitsva lumeroosi naabruses, et ootamatult on ärkamas kirss-kontpuu. Tema ümarad õienupud on paotunud, piiludes kollast sisu välja. Vahi kus! Siiski on kirss-kontpuu areng tavaliselt pikaldane ja ju päris õitsemine jääb ikka kusagile aprilli teise poolde.
Päev hiljem leidsin nagu igal kevadel, et näh, küll need sarapuud on ikka ilusad põõsad! Tõepoolest: pikad kollased urvad, rikkalikult okstel rippu, näevad välja kui tõelised ehted.
Kõige südantsoojendavam pilt avanes mulle aga järgmisel õhtu metsaaias. Vihma tilkus ja piisad hiilgasid hämardumises sarapuuokstel. Võinuks vabalt olla sügis­õhtu. Ent sarapuude all, lumi­kellukeste kõrval, olid seni vaevased lumekupualged oma õienupud säravkollaseks värvinud. Midagi ilusamat peale kuid õievaest aega ei oska tahtagi! Kui siis ehk vaid alpikanne. Tegelikult peaks ümaralehised alpikannid juba õienuppe ilmutama, kuid mul endal on siiamaani alpikannidega aina nihu läinud. Ka viimatise laariga – sain liiga tohletanud mugulad. Nüüd ei pidanud ma vastu ja kaevasin ükspäev ühe üles. Ei ainsat elumärki. Kaevasin teise. Oh, valged ussikesed mugula peal. Kaevasin kolmanda. Näh, juurekesed ja õiealge küljes! Suskasin ruttu mulda tagasi. Ei tea, kas sai nüüd vigastusi? Neljandat mugulat ei hakanud torkima.
Iseenesest on mul lõpuks alpikannidele suhteliselt õige pinnasega koht leiutatud ja edaspidi peaks neist asja saama. Samamoodi ei edenenud mul aastaid lumekupud. Ju oli seal pöökide all liigkuiv kasvukoht. Öeldakse, et lumekupule sobib samasugune kasvukoht nagu meie kodumaistele võsaülastele. Noh, võsaülaseid on mul metsaaias liigagi palju! Seega võiks ka lumekupud umbrohuna levima hakata? Esimesed märgid ses suunas on olemas: kahe mullu istutatud lumekupupundi ümber on seemneist tärganud palju-palju tillukesi tõusmeid.
Eks neid kevade märke hakka nüüd järjest ilmnema. Hakkavad igasugu sulelised saabuma ja nokka paotama. Näiteks neljandal märtsil kostus taeva all kahtlasi õrnu sirtsatusi. No see ei saa muu olla kui lõoke! Täitsa vabalt võib olla. Ka musträstad üritavad viisijuppi üles võtta.
Eks kõige erilisemaks jäävad need kõige esimesed kevade märgid. Nagu nood tillukesed säravkollased lumekupud hämarduva märtsiõhtu vihmas. Hiljem, kevade edenedes, hakkab elu ja ilu aina rohkem kuhjuma, kuniks maikuus käib juba meeletu omavaheline üksteise ületrumpamine. Kuid sinna on veel kaks kuud aega. Esialgu kulgeb kõik veel tasapisi, väikeste kevadiste kildude kaupa.

Veel lugemist:

Uudised

Maa-amet teatas äsja, et Eesti sai sünnipäeva eel 95 saare võrra rikkamaks. Ka Hiiumaa ümbrusesse on lisandunud kümmekond väikest saarekest, laidu – näiteks Hagaste...

sport

Hiiumaa hobusel Mister Tondil jäi Al Ula kõrbes 120 km pikkune teekond küll lõpuni läbimata, kuid treener on tulemusega rahul. Mister Tondiga sõitis kõrbes...

Digileht

Esmaspäevast alates Hiiumaad katnud paksu udu tõttu jäid teisipäeval ära kõik Kärdla-Tallinn lennud. Lõplikult taandub udu neljapäevaks. Udu on nii tihe, et näiteks Heltermaa...

Digileht

Hiiu Leht 27.veebruaril Kassari ei saanud saareks tagasi Kaks hobust jäid auto alla Kaheksa kirja Eestile Hiiumaal vaid 5 Venemaa kodanikku