Tiigi 21 ehk vana kohtumaja ehk Ave Vita! maja on nüüd väljastpoolt korras.
Värviraha sai mäletatavasti kogutud eelmisel suvel. Raha saime kokku ka tänu Selverile, mis aktsiooni toetas ja heategevuskontserdile, kus esinesid tasuta allakirjutanu sõbrad-muusikud. Toona oli võimatu annetajaid kirja panna, ent kui oleks pannud osa, oleks asi olnud teiste suhtes ülekohtune.
Veranda renoveerimisega oli teine lugu – see oli eraalgatuslik ja lokaalne – kohapeal said soovijad nimed kirja panna. Tahvlike kõigi nimedega paigaldatakse verandale ülehomme ehk siis neljapäeval kl 17.30, v.a need seitse nime, mis polnud väljaloetavad allkirjad + anonüümsed annetajad.
Veranda renoveeris Tõnis Laanemäe, assisteeris Agne Põder.
Ülehomme saab teoks ka väike kohviõhtu luule ja flöödiga, millel huvitav eellugu.
Asi sai alguse siis, kui tahtsin kaua pingi-reklaami vahtinuna telefoni teel registreerida Kersna saatesse pinki Evald Terasele. Kõne võttis vastu naisterahvas.
Ütlesin, kes olen ja kust helistan, aga registreerimise asemel hakkas vastuseks torust tulema Alavainu luulet. Heal tasemel. Mu luulet mõistvalt. Ütles, et tal on terve luulekava juba aastast 1988, seega eelmisest sajandist. “Ise ka ei suuda uskuda, et olen neid luuletusi endaga kaasas kandnud juba üle kahekümne aasta. Järgmisel aastal tuleb minu jaoks teie luuletuste ja minu kooseksisteerimise hõbepulm,” naljatas ta ühes e-kirjas. Pealkirja õhtule pani Iiris ise: “Olen naine…” See on fragment luulereast “…olen naine liha ja luuni ja muunigi…”.
Pingi sain viimaks ikka registreeritud ka + boonusena Iiris Saluri, kes oligi see “telefonineiu”. Palusin tal Hiiumaale tulla ja oma kangelastegu siin korrata. Ta soostus ja hakkas kava taastama. Ja kohe-kohe kohtumegi esimest korda elus silmast silma ning me saame kuulda mu noorpõlveluulet.
Olen õige elevil, sest olen oma luulet k a v a n a kuulnud-näinud vaid ühe korra elus: aastal 2008 lavastas õpetaja Mare Riimets mu luulet Rummu vangidega ja saatis video – miks ma seda live’s näha-kuulda ei võinud, on vast seletamatagi selge.
Martini leidsin samuti juhusekaupa. Ta oli füsioterapeut (hingeabistaja?) ühes paljudest haiglatest, kus mul on tulnud viibida. Tal oli koridori lõpus oma ruum mõnede võimlemisriistadega, raadio oli kogu aeg klassikaraadio peal, uks enam-vähem kogu aeg lahti. Ühel päeval, kui uks oli kinni, jäin kuulatama: klassikaraadio küll, kuid heli kuidagi liiga naturaalne. Paotasin tasakesi ust ja piilusin – Martin harjutas flööti!
Nii ta vahele jäigi.
Tegime sealsamas haiglas tervematele haigetele ja personalile pooletunnise kava. Mina lugesin ja Martin flöötis. Hästi. Professionaalselt. Uurisin, kus ta varem on mänginud. Tuli välja, et Tartu poiss, on musitseerinud Tartu Jaani Kiriku Vanamuusika ansambliga, ning esinenud duetina, mil nimeks “Oriculae orantes” (oodates palvet? – omatõlge; ld k).
Veebruaris pidi ta tulema ka siia, käsitöömeister Silva Õunapi 80. sünnipäevale ja käsitöömeistrite austamise õhtule, aga jäi haigeks. Tookord mängis flööti Siim Liik.
Nüüd mõtlesingi need kaks juhust kokku viia ja neljapäeval nad kokku saavadki. Koos meiega.
Niisugused on selle kirjanduslik-muusikalise kohvipeo põhjendused ja eellood.
Kui maja on väljastpoolt ka möödudes hoomatav, siis verandat seestpoolt väljastpoolt ei näe!
Tulge vaatama – järgmine võimalus alles 4. oktoobril.
AVE ALAVAINU
