1. augustil sai Hiiu maavanemal täis aasta uues ametis. Millele see aasta on kulunud?
Hiiu maavanem Riho Rahuoja: Aeg on tõesti üllatavalt kiiresti läinud. Arvan, et mul on olnud päris tegus aeg ja natuke ka sisse elamise aeg. Kuigi töö iseenesest on varasemast tuttav, on inimesed natuke muutunud ning teemad ja maavalitsuse situatsioon ka. Tegelesin [selle aasta jooksul] väga palju just Hiiumaa enda ja tema võimaluste tundmaõppimisega. Seda oli läbi arengu strateegia koostamise väga hea teha. Strateegia on meil nüüdseks praktiliselt kaante vahel ja omavalitsustes kooskõlastamisel. Praegu veel.
Mis pilt Hiiumaast selles protsessis joonistus?
Protsessi puhul valmistas rõõmu, et inimesed on väga lootusrikkad ning käegalöömist ja masendust ei ole väga palju. Ikkagi usutakse, et Hiiumaal saavad asjad ka paremaks minna ja mõned asjad ongi vahepeal läinud, ka selle aasta jooksul, mil mina siin olen olnud. Tegelikult olen aru saanud, et paremuse pole saavad asjad minna ikkagi siis, kui sa ise täpselt tead, mida sa tahad. See on eelduseks. Kui sa suudad väga selgelt välja öelda oma prioriteedid ja mõtted, on need kõigile, kellest sinu heaolu ja käekäik sõltub, väga heaks märguandeks ja tegutsemise aluseks. Just Hiiumaa asju olen ma väga palju arutanud ministrite ja kõrgete riigiametnikega. Kõik nad on olnud hästi vastutulelikud ja pakkunud oma abi, eelkõige läbi teadmiste ja võimaluste pakkumise. Aga siin, Hiiumaal, tundus vahel, et meil on ideede puudus, kuid nüüd tundub jälle, et on tegijate puudus – inimesi on nii väheks jäänud, et me ei suuda kõiki ideid ellu viia. Mida rohkem me inimesi siia juurde saame, seda parem.
Nii, et kõlama jääb mure tegusate inimeste pärast, keda meil napib?
Jah, pisut ikka – neid võiks ju alati rohkem olla.
Samas Hiiumaa tõmbekeskus(t)e otsimise protsess näitab, et meil on ka väga harali arvamused ja erimeelsused. Kas see ka muret teeb?
Ei oska öelda, kas see just muret teeb, arvan, et muretsemiseks küll põhjust pole, aga eks iga uusmõte, mis välja paisatakse, tahab harjumist ja läbiarutamist ja seejärel ka omaksvõtmist või mitteomaksvõtmist. See ei käi priuh ja prauh, vaid tuleb ikkagi läbi aja ja arutelude. Kipume praegu palju asju otsustama emotsiooni pinnalt ja tõsiselt läbi kaalumata. Oletame paljusid asju, mis võivad juhtuda, kuid mis tegelikkuses üldse ei pruugi juhtuda. Tõmbekeskuste teema on tõesti selline, et mõni inimene võib olla kujutab ette, et kui meil on üks tõmbekeskus, siis peavad kõik sinna kolima ja omad majad kaasa võtma. Tegelikult see üldse nii ei ole. Tõmbekeskuste puhul räägime ikkagi pigem adminis tratiivsetest keskustest, mille baasilt võiks käia administratiivne juhtimine. See, kus mingid objektid asuvad, kuhu investeeritakse, on ikkagi meie endi otsustada ja see ei pea tõmbekeskuste kaudu käima.
Tõmbekeskus ei tähenda antud koha eelisarendamist?
Ei, absoluutselt mitte. Meil on praegu ju päris hea näide koostööst hariduse valdkonnast, kus meil on põhilised suuremad objektid ja suuremad tegijad omavalitsuste vahel jagatud – kui Kärdlasse tuleb gümnaasium, siis on kokkulepe, et Käinas võiks huvikooli arendada ja Pühalepa valda jääb ametikool keskusena. Need ju kõik jäävad ja ka koostöö Hiiumaa eri piirkondade vahel jääb kestma. Aga ma arvan, et seda tehakse natuke ratsionaalsemal moel ja võib olla ka suuremate jõupingutustega. Ma ei taha väga pikalt lahkama hakata seda võlu ja valu, mis meil siin viie omavalitsusega on ja kui suur on meie koostöövõime praegu, aga vähemalt inimesed räägivad, et nad tahavad koostööd teha. Päriselus ei tule see tihti välja ja ikkagi ei panustata koostöösse piisavalt – sõnad ja teod kipuvad lahku minema.
Miks siis ikkagi üks tõmbekeskus ja mitte viis nagu soovisid omavalitsused?
Kuigi meie omavalitsused pakkusid välja viis tõmbekeskust, ütlesin mina, et võiks olla üks. Kui vaatame, et saarlased said enda poolt välja pakutud ühe tõmbekeskuse, Kuressaare, siis oleksime päris häbisse jäänud siin väikesel Hiiumaal oma viiega. Ja Saaremaal leppisid omavalitsused kokku ilma, et maavanem oleks pidanud sekkuma. Pean ütlema, et minu poolt polnud see üldse mingi poliitiline otsus, pigem matemaatiline. Tegelikult andis siseministeerium nii, nagu omavalitsuste liidule, ka mulle ette tõmbekeskuste võimalikud kriteeriumid. Mulle anti kasutada ka siseministeeriumi statistikat tööjõu liikumise ja maksude liikumise kohta. Selle järgi ja tulenevalt nendest kriteeriumitest ei olnud võimalik öelda, et Hiiumaal on rohkem tõmbekeskusi. Näiteks üks kriteerium oli, et tõmbekeskuse tagamaa peab olema vähemalt 5000 elanikku. Juba selle järgi ei saa tõmbekeskuseid rohkem olla. Äripäev küsis minu käest kommentaari, mis edasi saab. Nende eelmise nädala juhtkirja pealkiri oli “Tõmbekeskuste tuul puhugu minema ka maavalitsused” ja nad küsisid minult selle kohta arvamust. Kirjutasin neile, et kui Hiiu- ja Saaremaal tõesti tekibüks omavalitsus, siis võib see päris palju mõjutada ka maavalitsuse tööd. Sel juhul võib suur hulk asju, ja väga sisulisi asju, vabalt minna ka kohalike omavalitsuste kätte. Samas saame palju asju anda ka halduslepingutega üle kohalikule omavalitsusele. Nii et maavalitsus tõesti sel juhul, kui langeb kokku maavalitsuse ja omavalitsuse piir, marginaliseerub ja me peame vaatama, kas maavalitsusi sellisel kujul üldse saarel vaja on. Ma viskasin natuke nalja ka; ütlesin, et kui peale selliseid muutusi on maavanema institutsioon liiga ambitsioonikas, siis võiks maavanema Hiiumaal-Saaremaal ümber nimetada saarevahiks, kes siis vaatab, et Eesti riik saarel ikka toimiks ja avalikud teenused kättesaadavad oleks. Nad küsisid ka seda, milline võiks tulevik välja näha. Üks võimalus, mida nad pakkusid oli, et maavalitsuse ülesanded võiks ministeeriumite vahel ära jagada. Tuginedes oma kogemusele, ei saa ma sellist lahendust heaks kiita. See suurendab oluliselt nn silotorni efekti, kus iga ministeerium töötab omaette ja kui [regionaalsed] harud on ka veel omaette, siis see dubleerimine ja bürokraatia ainult suureneb. Kõik regulatsioonid lähevad kogu aeg universaalsemaks, statistilisele keskmisele lähemale. Ja statistiline keskmine ei pruugi lõpuks kellelegi sobida, sest sellist keskmist pole olemas. Pigem kaaluksin ma ühe võimalusena nn riigimaja ideed, kus kõik ühe maakonna sees töötavad riigiametnikud ja -asutused oleksid koondatud ühte majja, hea oleks, kui ka ühe juhtimise alla. Tõin ka Soome näite; Soome on seda teed läinud ja neil on seitseteist regioonikeskust, kus kõik riigiasutused ühe juhtimise all. Kõik on koondatud ühte asutusse, ei ole nii, et igal ministeeriumil on oma asutus. Koordineerib seda tegevust rahandusministeerium, mis määrab ka ühendasutuse juhi sinna piirkonda. Sealt õppida või üle võtta pole ilmselt kohe midagi, sest see on ka soomlastel alles paari-kolme aasta tagune projekt. Aga ega ka meil kõik päevapealt ei juhtu ja võib olla aasta-paari pärast on sealt juba mingi kogemus üle võtta, kas teha midagi nii- või teistmoodi. Arvan, et isegi siis, kui mõnda maakonda jääb omavalitsusi rohkem kui üks, jääb maavalitsusele päris palju funktsioone ikkagi alles, kuna keegi peab koordineerima. Päris palju on räägitud riigireformist, omavalitsusreform oleks selle üks osa. Selle reformiga võiks edasi minna ja maavalitsuse rolli selgeks rääkida. Või siis üldse keskvõimu rolli, et kuidas see kusagile piirkondadesse või maakondadesse jääb ja mis on selle ülesanded. Seejuures peaks kindlasti silmas pidama seda, milline on nende otsuste regionaalpoliitiline mõju ja kuidas need mõjutavad eri piirkondades elavate inimeste elukvaliteeti, avalike teenuste kättesaadavust, ettevõtluse arengut, töökohtade loomist – kui sellele on positiivne mõju, siis andku tuld.
Tagasi tulles tegijate inimeste vähesuse juurde, siis kas vastab tõele, et maakondliku arenduskeskuse, sihtasutuse Tuuru viimane pikaajalise töökogemusega konsultant Matti Lüsi sai koondamisteate? Kas see sihtasutuse haldajat muretsema ei pane?
Ilmselt vastab tõele, aga seda peaks nüüd sisulise poole pealt kommenteerima Tuuru tegevjuht [Kristjan Arunurm], kelle voli alla on antud kogu personali töö korraldamine. Ma selgitaksin oma rolli asja juures. Olen igal pool, nii omavalitsustele kui Tuuru nõukogu esimehele ja ka Tuuru juhile välja öelnud oma visiooni, millisena mina maavanemana tahaksin Tuurut näha. Ma näen, et Tuuru on Hiiumaa arengumootor, kus saavad kokku nii kohalikud omavalitsused, ettevõtjad, maavalitsus kui MTÜd – ta peaks olema vastavate institutsioonide tahte elluviija ja võib olla ka ideede generaator. Kogu seda ideoloogiat saan ma mõjutada niimoodi, et ma nimetan Tuuru nõukogu liikmed. Liikmed valin ma just selle järgi, et kõik võimalikud instantsid ja erinevad osapooled oleks seal esindatud. Tuuru nõukogule olen ma usaldanud ka Tuuru juhtimise. Sellele, kas Tuuru nõukogu on Matti Lüsi koondamisotsust aktsepteerinud, jään ma praegu vastuse võlgu. Ma ei tea ka, kas nõukogu peab seda aktsepteerima või ei pea. Aga oleme nõukogu liikmetega läbi rääkinud Tuuru eesmärgid, millele ta peab vastama, millised on rahalised võimalused ja kust need tulevad. Vastavalt neile eesmärkidele peab nüüd Tuuru juht tegema oma otsused. Ja olulisematele otsustele peab ta saama ka kinnituse läbi nõukogu. Kindlasti saab üksikuid personaalia küsimusi, nii imelikud ja valusad kui need meile aeg ajalt ka tunduvad, põhjendada ikkagi ainult konkreetne asutuse juht, kes need muudatused esile kutsub ja ellu viib. Mina laseksin Tuuru nõukogul oma tööd teha.
Kas vastab tõele, et maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Aare-Villu Kattel lahkub ametist?
Vastab tõele. Aare-Villu Kattel on juba lahkunud töölt isikliku avalduse alusel. Tema viimane tööpäev oli 21. august. Tal olid selleks isiklikud põhjendused, miks ta soovis osakonnajuhataja kohalt lahkuda.
Kes tuleb tema asemele?
Mul ei ole kedagi valmis vaadatud. Avaliku teenistuse seadus muutus ja ka meil maavalitsuses on inimesed töö lepinguga avalikus teenistuses. Arendus- ja planeerimis osakonna juhataja on avalikus teenistuses olev isik ja kindlasti tuleb ta mul tööle võtta avaliku konkursi kaudu. Arvan, et lähiajal kuulutame avaliku konkursi välja. Soovin Hiiu maavalitsuse arengupoole võimekust oluliselt tõsta, et oleksin tugevam ja parem partner nii oma valitsustele kui Tuurule just arendusküsimustes. Olen järgmiseks aastaks esitanud ministeeriumile taotluse natuke personalikulu juurde saada, et arendusjuht tööle võtta. Sellele ma muidugi väga ei looda, pigem on see tehtud oma südame rahustamiseks. Kindlasti aga vaatan ma seda, kas saan ressursse majasiseselt ümber jaotada, et see võimekus suureneks. Sellest tunnen praegu puudust. Arvan, et ka Tuuru tunneb sellest puudust, et maavalitsuse tugi peaks suurem olema.
Kas kohalike omavalitsuste valimistel kandideerite?
Kohalike omavalitsuste valimistel ma kandideerida ei kavatse. Maavanemana ei saaks ma kuuluda ühegi kohaliku omavalitsuse volikogusse ja sellepärast oleks see minu meelest natuke silmakirjalik. Kavatsen ka pärast valimisi maavanemana jätkata, sellepärast ei pea ma kohalike omavalitsuste valimistel kandideerimist õigeks.
Küsis HARDA ROOSNA
