Jälgi meid
Tüür bänner

SUVI

Ma olen turist, ma ei ela siin!

Erlis Schönberg, maitsemeelelahutaja

Erlis Schönberg

Kell on varahommik. Kusagil eemal toimetab rähn. Terrassiäärses võpsikus peibutab emaslindu kaelustuvi. Idüll. Isegi hingata ei julge. See ongi Hiiumaa.

Paari Hiiumaal veedetud aasta jooksul tabasin sageli end mõttelt nagu me elaksime siin Kuu peal. Pean silmas tööalaseid tegemisi ja suhtlust saare­väliste partneritega. Ja muidugi ka sõpru ja tuttavaid, kelle jaoks oli mere­tagusele maale planeeritud väljasõit suurem ette­võtmine kui mõne kampaaniareisi vormistamine. Muidugi mitte kõigi jaoks ei olnud see nii. Elamused ja emotsioonid algavad juba praamil. Saad võtta vabalt ja kiirustamata nautida kaunist merevaadet ning praami kohal tiirutavaid kajakaid, mis juba loovad selle õige tunde ja sulle juba hakkab meeldima välja­sõit Kuule. Kas Kuu peal võib ka jääda kuu­tõbiseks? Võib! Aga saarel väljendub see teisiti. Sümptomid ei avaldu siin unes ringi kõndimisega vaid toovad sulle slaidide haaval ainult kauneid hetki puhkeajal läbi elamiseks.
Kui aga nüüd olid nad juba jõudnud Hiiumaa peale kaasa võetud sõnumiga “Ma olen turist, ma ei ela siin”, siis võisid nad olla kindlad, et meie kohalik muhe Iidlane kohtles neid kõiki võrdselt kombekohaselt ning lugupidavalt, pakkudes ainult parimaid elamusi ja emotsioone. Olid sa siis sinikrae või mitte. Või lihtsalt nipernaadi, kes tuli saarele seiklusi otsima.
Üks on kindel. “Puhkus, esimesest silma­pilgust” on see kohe kindlasti.
Minu Hiiumaal veedetud aastate jooksul tundus mulle alati suvekuudel, et mandri-­Eestisse enam ühtegi turisti pole jäänud, sest kõik olid tulnud Hiiumaa peale… Hiljem kuulsin muidugi, et jõudsid nad ka mujale.
Kuidas siis turisti ära tunda? Need inimesed olid kirevalt riides ja alati päikese­prillidega, isegi hämaras saalis. Neil oli suur pere. Ema, isa, lapsed, lemmik­loom, kes mahutati aksessuaarina käekotti ära. Mille järele tuleb turist väljaspool oma tavapärast elukesk­konda? Ta tuleb otsima elamust ja emotsiooni. Ja täpselt kõike seda saab pakkuda läbi meie kulinaarse pärimuse, mis on laias tähenduses vaimne rahvalooming, kus on pärandunud eelmistelt põlvkondadelt teadmised, mis püsivad, levivad ning sellel on omane pidev muutumine. Muutumine, kus algupärane säilib, aga esitlemisega luuakse emotsioon. No kujuta ette, elamus ja emotsioon kõik korraga.
Kui lauda jõuab kohalikul keraamikal kohalik vapikala lest, mida on koheldud lugupidavalt kergelt hapukas tarrendis, koos tummises suitsus väärindatud talle­filee, kohalikust kitse­juustust vormistatud vahu ja pitsise mustriga heegeldatud tumeda Hiiu leivaga, matab koheselt terrassi seltskonda lauas vaikus. Välja otsitakse ainult nutikaamerad läbi mille salvestatakse pilveruumi läbi objektiivi serveeritud teos, tehakse kohe chek-in, tag-itakse ära kogu seltskond ilma ämmata, kellel pole Facebooki, kes aga panoraam selfile siiski ära mahtus. Vot see on elamus! Ja milline emotsioon! Ja selleks, et luua elamusi, ei pea sinul olema doktorikraadi ega Nobeli preemia laureaati. Vähemalt saare peal mitte. Sa lihtsalt pakudki kaugemalt saabujale
autentset kohalikku toitu, serveerides selle kõik ühise gastronoomilise elamusena. Kõlab nagu “turistieine”, aga päris­elus on see just nagu muinasjutt, millel on ilus algus ja ilus lõpp. Ja kui ühel lool on ilus algus ja ilus lõpp, siis jääb see kindlasti meelde. Ja meelde läbi maitse­elamuste, mida nutiseadmest läbi Bolti või Wolti äpi pole võimalik tellida. Sest sa pead olema ajas ja hetkes ise kohal, et endale see muinasjutt reaalsuseks teha. Alles siis saad kõigest aru, et see ei ole uni ja see kõik ongi päris.

Veel lugemist: