Kaja Hiis-Rinne Tollal Kaupsi perekonnanime kandnud Ly alustas tööd arenduskeskuse Tuuru ettevõtlusinkubaatori “tibuna” koos Kairi Palli ja Anu Juursaluga. Koos Tuuru juhataja Aivi Telviku ja teistega käivitasid nad Hiiumaa lastefestivali ja Hiidlaste koostöökogu. Muide, Kaups oli koostöökogu esimene tegevjuht ja koos juhatuse liikme Hillar Elleriga lõid nad selle organisatsiooni mudeli.
Ere Naat ja Ly Kaups algatasid ja korraldasid 13 aastat legendaarseks saanud ühepäevakohvikuid, koos Heli Hahndorfiga alustas ta Hiiu Gourmet tootesarja, koos abikaasa Mart Kaupsiga asutasid nad oma turismiettevõtte, koos mõttekaaslaste ja koostööpartneritega vedas Ly
20 aastat Hiiumaa turismiliitu ja andis välja Hiiumaa turismikataloogi, koostöökoguga koos on aukohale tõstetud kohalikku toitu.
Kas 50 aastat sobib Sulle – kuidas end tunned?
Ly Johansen: Pool aastat tagasi, kui hakkas see jutt sünnipäevast, siis minu välismaa mees ütles, et nii need asjad ei käi ja sellist juubelit ikkagi peetakse. Ja siis minu Emmake [tütar] ütleb, et oi!, tead viimane kord, kui minu käest küsiti, kui vana su ema on, ma ütlesin, et 42!? Minu jaoks ei ole olnud need numbrid kunagi tähtsad ja ma ei tea end ümbritsevate inimeste vanust. Kogu aeg üllatun selle üle ja minu enda kohta käib sama – minu jaoks ei ole aastanumbrid üldse olulise tähendusega ei ühte- ega teistpidi, – on neid siis vähe või palju. Igal ajal on oma väga ägedad plussid ja mul ei ole kombeks midagi taga igatseda või kahetseda – on nagu on – tuleb võtta sellest hetkest parim. Olen lubanud oma teist abielu alustades, et täpselt sama palju, kui seni olen elanud, loeme tagasi ja 41 aasta juures oleme praegu. Me arvame, et äkki see 50 ongi sihuke “jõle äge poole peal koht”.
Kui hakkaksime üles lugema, mida oled oma tööelu jooksul suutnud korda saata siin Hiiumaal, siis “Kevadet” tsiteerides, läheb issanda päike enne looja, kui me sellega lõpule jõuame. Millega ise väga rahul oled?
Üks on turismiettevõtlus, mis minu peale nii-öelda langes pooljuhusliku asjana, nagu ikka kõik asjad algavad. Oli vaja midagi peale hakata oma vana laudaga, millest tegime puhkemaja. Üks asi viis teiseni ja siis jäi turismiettevõtete koondamine ja Hiiumaa jaoks asjade turismivaates tegemine minu peale, sest polnud kedagi teist. Oli ainult MTÜ Hiiumaa turismiliit, aga omavalitsustel ei olnud huvi ja kui tahtsid, et ettevõtjat märgataks, siis tuli ise teha ja tehtigi. Turismi vedamine siin saarel oli suur töö ja olen väga õnnelik, et nüüd on sel selline jätk. Klastri loomine oligi ju turismiliidu nii-öelda viimane töölõik, kahe aastaga tegime ettevalmistused ja plaani, kuidas peaks turismi juhtimine saarel edasi minema. Seni oli saare promomine olnud ainult turismiettevõtja koormaks, kuigi ometi on see [kui meie saare vastu on huvi] kasulik paljudele, sealhulgas avalikule sektorile. Tasahaaval on see arusaam tulnud, et ka omavalitsuses võib öelda sõna “turism” ja paljud, näiteks muuseumid ja sadamad peavad tegelema turismiga, et saada omale lisakasu. Minu unistus juba kümme aastat tagasi oli, et meil tuleks turismi juhtimisse töökohti ja see unistus on täitunud. Praegu on palgal isegi kolm täiskohaga töötajat turismivaldkonnas, nii palju pole neid olnud kunagi enne. On ka minu panus, et asi on läinud õiges suunas ja me kogu saare turundust teeme nüüd kõik koos. Ja mitte keegi ei ütle enam, et ah see turism, see toob nii vähe sisse ja see pole tähtis – turism on palju laiema mõjuga ja see aitab kogu saarel areneda ja kasvada.
Teine pool on kindlasti kohalik toit, mida läbi väga paljude ja väga erinevate projektide on veetud. Koostöökogu on olnud see organisatsioon, mis kohaliku toidu projektidele õla alla pannud.
[Paljud ehk ei tea, aga tänu Ly ja Ere algatusele ja kohvikutepäevale võeti vastu seadusemuudatus, mis võimaldas müüa koduköögis tehtud toitu, kui seda tehakse mõnel päeval aastas. Ka Eestis praegu rändava populaarse toidupiirkonna mõtte käis ühele ministeeriumitöötajale välja just Ly – toim] Olime Eesti esimene toidupiirkond just sellepärast, et turismiliit oli siin juba teinud palju asju, alates toidusuveniiridest, kohvikutepäevad olid üks, miks see esimene toidupiirkond meile usaldati. Tol hetkel olime kohaliku toidu teemaga Eestis eesminejad. Olen väga palju käinud mööda Eestit õpetamas – kohalik toit koolidesse, miks me seda hindame, mis on selle väärtused, kuidas lapsi kohalikku toitu sööma õpetada – see on nii kompleksne teema, palju erinevaid asju ja nüüdseks on see hämmastavalt arenenud. Eesminejatel on alati natuke raske ja neil võib ka üht-teist valesti minna ja mind häirib, et kui ei lubata eksida. Aga ilma eksimusteta me ei arene, ei muuda suundasid ja see mõtteviis, et vigadest me õpime, võiks tulla arengule järele.
Kindlasti need suursündmused on üks, mille üle ma väga uhke olen. Esiteks 12 aastat Hiiumaa lastefestivali, 13 aastat Hiiumaa Kohvikutepäevi ja nüüd siis kolmandat aastat Vananaistesuvi. Oleme valmis paljudeks asjadeks – meil on septembrikuus loetelus juba 30 sündmust, koduleht on valmis ja ootel – korralikku eeltööd oleme teinud neli-viis kuud.
Oled Sa kahetsenud otsust, lõpetada nii menukad ja plahvatuslikult üle Eesti levinud kohvikutepäevad?
See on kõigi asjadega nii, et kui ei saa enam edasi niimoodi nagu enne, siis tuleb muuta. Kõik muutused on vajalikud, aga kõik ei lähe nii nagu sa planeerid. Ei, me ei planeerinud sellist muutust ja meie plaan oli teisem, aga kahjuks seda plaani ei arvestatud. Ma loodan, et saadakse aru – kunagi ei saa teha väga heast asjast väga head koopiat. Teeme pigem uue väga hea asja! Ja võtame need õppetunnid ja hea poole olnust kaasa ning kasutame neid, aga koopia tegemine ei ole õige.
Hiiumaa valla üks nõrk koht on, mida ei osata võib-olla niimoodi näha, et valla üks väga suur abitööriist on mittetulundusühingud. MTÜd on laiem, kui on omavalitsus, laiem kui üks, teine või kolmas suund – nad on võimelised väga paljudeks asjadeks, sealhulgas näiteks ürituste korraldus. Näiteks kohvikutepäeva jaoks andis Kärdla linn kümme protsenti ja meie tegime kõik ülejäänu. Mis iganes, on need spordisündmused, on see sotsiaaltöö, kasvõi näiteks Ukraina sõda ja pagulased – kogu Eesti riigis suudeti just tänu MTÜdele reageerida kiiresti ja aidata. Sama siin, Hiiumaal, MTÜd suudavad teinekord teha asju kiiremini ja odavamalt, kuna nad ei pea kogu seda mehhanismi kaasas vedama, mida peab järgima kohalik omavalitsus, sellepärast usaldage neid rohkem, tugige neid, märgake. Täpselt samuti on minu Vananaistesuve üritusega, et see tahaks pikemaajalist toetust, et see üritus käima saada ja mudel luua. MTÜde toetus on see, millele tasuks rohkem tähelepanu pöörata – seal on kodanike panus ja seal on võimalusi. Iga asja vastus veel ei ole raha. Kui küsida, et kuidas need siis ära teha, siis paljude asjade puhul ongi see võimalik läbi kodanike organisatsioonide.
Oled tihti olnud kael, mis pead pöörab – miks Sulle meeldib protsesse juhtida ise varju jäädes?
Ma ei ütle, et ma ei vaja kiitust ja märkamist – aga see balanss on minu jaoks oluline, et kireks alles siis, kui muna on valmis. Ma ei ole kunagi olnud poliitikas, sest ma ei ole selleks valmis, sest seal tuleb olla valmis ka löökideks ja ebaõigluseks. Selleks pole ma valmis, seda ma ei talu ega kannata. Näiteks kohvikutepäevad avasime alles ise mõnel viimasel aastal, enne andsime selle au kogu aeg teistele, linnale-vallale. Leidsime, et nii on õige, kuna me teeme seda ju kõigile – me ei tee seda iseendale.
Ja jätsite sellega mulje, et kohvikutepäevad toimuvad iseenesest – à la, mis Ere, mis Ly, miks MTÜ Kärdla kohvikutepäev mingit osalustasu küsib?
Teistpidi võetuna, ma ei olegi teinud neid asju sellepärast. Mul on alati olnud tohutult äge, et mu kõrval on alati olnud tugevad inimesed, kellega koos asju teha. Ma ei ole kunagi olnud kade oma ideid teistega jagama – vahel on ju seda hoiakut, et ära võta minu ideed ära – mina leian, et idee üksi ei tööta, edukas on see, kes idee ellu viib. Ideid on meil ümberringi mustmiljon – püüa see seeme kinni ja kasvata puuks! Idee üksi ei maksa midagi.
Mitu maja oled ehitanud?
Puhkemajasid oleme teinud kuus, enda maju kolm – kuidagi see ehitamise taak on meil Omariga mõlemal. Omar ehitab ühest küljest ettevõtjana, teisalt omavalitsusjuhina – ehitab kogu aeg. Tütar on ka ehitusinsener – ju see meil mingi karmavõlg on. (Naerab)
Sul on kaks tütart, Emma ja Lotta, ja kunagi oled öelnud, et nad on Sulle inglite saadetud, miks nii?
Jah, see oli ime, et nad minu juurde jõudsid ja olen nende üle väga uhke. Minu meelest on lapsed peeglid, kus me näeme iseennast. Näeme tagasipeegeldusena oma mõtteid, kasvatust, tõekspidamisi – kõik see tegelikult peegeldub ju tagasi. Praegu, kui nad on juba suured, saan aru, et ka siis, kui nad olid väikesed, oligi see, mida nad peegeldasid, sina ise. Kui see, mida sa näed, sulle ei meeldi, siis mõtle, miks.
Millega nad praegu tegelevad?
Emma, noorem, õpib ämmaemandaks ja Lotta just lõpetas ülikoolis magistriõppe ehitusinsenerina. Mõlemad on juba oma kuus aastat töötanud nii ülikooli kõrvalt kui eelnevast ajast. Viimased aastad on Lotta hästi palju tegelenud betoonitöödega ja tema diplomitöö oli ka samal teemal. [Kivinemiskeskkonna mõju külmakindla betooni sisestruktuuri kahjustuste tekkimisele. Kaups, Lotta, Tal Tech 31.01.2022] Aasta töötas ta Soomes Olkiluoto tuumaelektrijaama ehitusel. Oli hästi tore näha teda seal töötamas – pisike-nääpsuke tüdruk kiiver peas, võitlemas nende suurte tugevate rekameestega, kes vajasid juhendamist vene keeles. Tal ei olnud vene keel eriti hea, ilma praktikata see ei tule ju, aga nüüd oskab ta kõiki ehitustehnilisi sõnu vuristada. Ta on hirmus tugev persoon ja saab kõigega hakkama ja teeb kõik lõpuni, mida alustanud.
Miks Emma ämmaemanda elukutse valis?
Neil mõlemal on väga suur empaatiavõime, väga suur kaasaelamisvõime ja õiglustunne – me ikka ütlesime, et see on paratamatus. Kes meid Mardiga teab, siis õiglus peab võidutsema ja meie peres ei aeta juuksekarva lõhki, vaid neljaks. See joon on meis mõlemas. Emma puhul see valik väga ei pannud imestama, sest nõrgemate abistamine on neile väga omane. Näiteks Lotta võttis vastu meie taksikoera kutsikad, see juhtus kui ta oli neljandas klassis ja pärast seda teadis ta seitse aastat, et temast saab arst. Ja siis kaks nädalat enne paberite viimist arstiteaduskonda otsustas ta ümber, et läheb ehitusinseneriks.
Mida Sina ja Hiiumaa olete andnud Norrast siia tulnud Jørn Johansenile, kellega abiellusite 2018. aastal?
Ma näen, et ka minul on missioon nii-öelda sinnapoole. Üks asi on lihtsalt Eesti riigist rääkimine – see on uskumatu, aga norrakad ei tea Eestist ikka mitte midagi. Sõna otseses mõttes mitte midagi. See vaade, kuidas põhjamaad meid näevad ja kui palju meil veel on minna, et meid usaldataks, et meist tegelikult teataks.
Ära ütle, et me oleme nende silmis ikka veel Nõukogude Liidu osa…
Jah, oleme. Ja meie inimesi ei väärtustata samamoodi nagu neid. Ei hinnata tööd, mida sa teed, vaid seda, mida sa oskad küsida või endast rääkida. Tänu sellele, et Jørn siin elab, on ka tema arusaamine kõigest sellest väga palju muutunud ja kasu toonud ka nende ärile. Nii hull asi nagu see sõda – ma näen, kui palju on neid asju, mille kohta Jorn nüüd ütleb – aa! sa mõtlesid seda, jaa, nüüd ma usun seda, mida sa rääkisid… Aga muidu on Norra väga sarnane meile – põlvkondadel on väga erinevad arusaamised ja vaated ka seal, aga kõik see on hästi põnev. Kindlasti üks, mida meil on rohkem – jalad maas hoiakut, nii-öelda talupojamõistust. See väljendub näiteks suhtumises rahasse, suhtumises teineteisesse – seesama empaatiavõime… Neid asju saab jagada ja teineteise pealt on see teistmoodi näha. Jørnil on neli lapselast vanuses kolmest viieni ja me just naljatasime, et järgmine suvi äkki saavad nad juba tulla meile, sest Oslost on lennukiga tulla poolteist tundi ja poolteist tundi Hiiumaale – kolme tunniga kohal. Meil Omariga olid vanavanemad Võrus, kuhu me läksime terve pika päeva. Käisime seal üks kord suve jooksul ja jäime sinna kaheks-kolmeks nädalaks. Ja siis me kirjutasime ja korra kolme kuu jooksul sai helistada. Tänapäeval oleme me Norrale isegi lähemal. Ja kui minule oli Võrumaa täiesti teine maailm – need inimesed rääkisid täiesti teist keelt, võru keelt, seal oli metsa sees täiesti teine elu. Nende jaoks on olukord sama – me räägime teist keelt, distantsid on veninud pikemaks, aga olukord on tegelikult sama.
Isa on sul hiidlane ja ema mandrilt – enne abiellumist oli sul niisugune huvitav perekonnanimi Jõpiselg, kust see tuleb?
See pidi tähendama jõe-pidi-selg ehk maastikuelementi, seljandikku, mis jookseb jõega kõrvuti. Aja jooksul on see lühenenud Jõpiseljaks. Vaino Jõpiselg ja Ave Sokk said kokku Hiiumaal. Ema oli õppinud geograaf ja saadeti Hiiumaale tööle, ehitama Suuremõisa-Käina maanteed. Ema geograafina planeeris seda teed ja isa ehitas, ta oli teeehitaja ja seal nad kohtusid.
Kas sa oled hiidlane? Kes Kas Sa oled hiidlane? Kes on hiidlane?
Jah, ma olen väga hiidlane. Kes on hiidlane? Ilmselt maainimene, kellel on avar silmapiir tänu merele, tänu võimalusele olla mere kaudu kontaktis erinevate maade ja inimestega. Huumoritaju on hiidlase alalhoidlikkuse pärast. Ma olen seda hästi palju selgitama pidanud, et hiiu huumor ei ole see – räägi mulle üks nali. Hiiu huumor on ülesaamine – elu ongi nii mitmetahuline ja hiidlane näebki sõnades veel mingit teist või lausa kolmandat, naljakat poolt. Lisaks need hiidlaslikud ütlemised, et jo jõuab.
Kui kuldkalake oleks nõus täitma ühe Su sünnipäevasoovi, mis see siis oleks?
Mul on oma filosoofia – soovidega tuleb hästi ettevaatlik olla – need võivad täituda. Ja ole valmis selleks, et sina mõtlesid nii, aga soov täitus teisiti. Nii et soove ei tohi kunagi raisata. Neid ongi meile võib-olla antud üks-kaks-kolm. Nii et ma jätan selle soovi varuks.
Küsis HARDA ROOSNA
