Tapio Vares Tegu on üsna mõistatusliku moodustisega. Nimelt ei teata, millal õigupoolest pooleverstase läbimõõduga meteoriit siia prantsatas. Oletatav ajavahe on väga suur: igatahes mitte varem kui 1250 miljonit aastat tagasi, ent mitte hiljem kui 360 miljoni aasta eest. Kraatri läbimõõt küündib kuni 6,8 kilomeetrini.
Kauane kulutus on teinud oma töö ja nüüdseks on alles vaid kunagise kraatri põhjariismed. Huvitaval kombel leiab siit lahe põhjast Ahvenamaa ainsaid vanaaegkonna settekivimeid: Kambriumi liivakive ning Ordoviitsiumi lubjakive. Kunagi katsid settekivimid kogu Ahvenamaa ala, kuid jääajad on enamuse kahjuks minema hööveldanud. Üks põnev koht asub Lumparni lahe põhjaservas: siin ilmub madala veeseisu korral nähtavale Kalkhälleni nimeline lubjakivimadalik, mil pikkust kokku 500 meetrit. Kui maatõus jätkuvalt meretõusu ületaks, kujuneks tulevikus siia Näsuddeni lõunatippu ehtne lubjakiviloopealne. Muide, liustikud on Kalkhälleni alalt paekive lahti murdnud ja kandnud lõunas Lemlandi saarele. Mitmel pool lahe lõunapoolsematel rannikutel leiab meteoriidiplahvatuse mõjul purunenud-moondunud kivimeid – bretšasid. Just viimaseid ma nüüd näha tahtsingi.
Et pidevad vihmahood kimbutasid, valisin välja kõige maanteelähedasema koha: Bockholmi Lemlandi kirdeosas. Buss kulges läbi põllumajandusliku Lemlandi. Granbodas maha. Tee põikas vahepeal üle graniitpõndakute, kus mõnigi kidur mänd oli aastataguse kuumkuiva suve tagajärjel hukkunud.
Bockholmi poolsaare põhjaosas leidub kauneid kaljurandu. Kahjuks on sedagi paika tabanud ohtrate uute suvilate pealetung. Vabu randu enam õieti siin polegi! Päris neeme otsa on püsti löödud uhke klaasseintega moodustis, mille juurest laudteed ja trepid viivad alla sauna ja veeni. Nii värvikad on siinsed kaljud, päikses lausa hõõguvpunased. Sest jah, veidiks ilmutas sadude sekka end päiksesära.
Ja näe, päris veepiiril paistsid teistsugused graniidid, üpris lõhenenud moega. Tõsi, sugugi mitte nii purukstükilised kui mu Põhjamaade meteoriidikraatrite raamatu piltidel, seega pole tegu ehtsa bretšaga, kuid plahvatuse mõju on neis ilmselgelt näha. Jaa, suur Lumparni siselaht tekitas mus nüüd täitsa omaette tunde: tõesti hiigelmeteoriidi kraater!
Klõpsisin kiiruga fotosid. Kõik need punased kaljud ja rohelises kumas merevesi ja … taustal ähvardav sünge tumedus ligi pressimas. Ruttu oli vaja telk üles saada!
Poolsaare idarannas, kuuskede-mändide all koha leidsingi. Murisin kuuseoksi vettinud maa peale, siis prügikiled, siis telk. Nii kui telk sai üles pandud, hakkas jalamaid sadama.
Õhtupoole sadu õnnekombel lakkas. Kõndisin kõrval kummuvale kaljuturjale, ise hirmettevaatlik – nüüd ma juba oskasin karta neid silekaljude libemärgi samblikepolstreid. Üks väike valearvestus ja – siuhh! oled siruli, halvemal juhul sulpsti all soolases vees.
Trimpasin suitsutõrvamaitselist Saaremaa Schnapsu ja tundus, et elul pole väga vigagi. Uus vihm püsis armulikult õige pikalt piisavas kauguses. Siinsamas sahises-mulksus meri vastu kaljut, kuidagi põhjaeestiliku lahe vastasranna kohale kaardus väga intensiiv-värviline vikerkaar. Okasmetsade sekka kummus seal üles silekaljusid, eristus kaks esiletükkivat justnagu miniatuurset vulkaanikoonust. Jaa, ägedad on ikka need Ahvenamaa kaljused maastikud!
Siia otsa lisan katke oma päevikust, kribatud seal Bockholmil 16. septembril 2019:
“Ikkagi jään neid Ahvenamaa kaljumaastikke meeldima, et mitte suuresti öelda: armastama. Ehk ikkagi tuleks ka kolmas kord tulla, 2020 maikuus? Mai on parim, kuiveim aeg aastas. Kasvõi juba nende ägedate vete-kaljude vaadete pärast tasub siia jällegi tulla. Kindlasti tahaks näha Kökari saare niite jumalakäppade ja leeder-sõrmkäppadega..”.
