Nariman on Kärdla muusikakooli klaveriõpetaja, kes teab, mis tunne on, kui vahel ei viitsi. Ja Luke on Kärdla muusikakooli trompeti-, klaveri-, klarneti- ja solfedžoõpetaja, kes leidis muusikas põgenemise, pääsemise ja vabanemise juba lapsena.
Nariman Amiraslan (24) on pärit Aserbaidžaanist. Eestisse sattus ta esimest korda juba 11aastaselt, kui osales Rakveres klaverikonkursil. Pärast seda on ta siin mitmeid kordi muusikakonkurssidel osalenud, enne kui otsustas üliõpilasvahetusprogrammiga Eestisse ka õppima tulla. “Tulin esialgu pooleks aastaks, aga mulle meeldis muusikaakadeemias nii väga, et tahtsin ka ülejäänud magistrikraadi siin omandada,“ ütleb ta. Üks põhjus oli tema õpetaja Peep Lassmann. “Temaga astusin oma muusikalises väljenduses suure sammu edasi,“ kirjeldab ta, kuidas Lassmanni juhendamisel tundide viisi klaveri taga istudes hakkas tundma täiesti enneolematut vabadust. Üldse on tema sõnul Eestis, võrreldes Aserbaidžaani ja teiste Nõukogude Liidu järgsete kultuuridega, muusika kuulamine kriitikavabam. Ei keskenduta nii palju sellele, et iga noot oleks õige. “Sellest ei tehta pärast kontserti isegi eriti juttu mitte ja õpetajad on koolis hästi naeratavad ja soojad,“ kirjeldab Nariman veel üht põhjust, miks Eestis õppimine nii positiivne kogemus on olnud. Ta pole küll suur komplimentide armastaja ega tee neid oma paarilise Luke’i sõnul ka ise väga, kuid kriitikavaba suhtumine on siiski andnud talle muusikuna tõuke, mida oma eriala tõeliseks nautimiseks ei teadnudki, et vajab.
