Lühike näitus pikast sportlasteest

Veel kaks päeva on Käina koolis avatud põnev näitus, mis annab läbilõike purjetaja ja jääpurjetaja Vello Jürjo (80) pikast sportlasteest.
Laupäeval avas näituse jahtklubi Dago juhatuse liige Ain Tähiste, kelle sõnul on näitus nende kingitus klubi liikmele tema väärika sünnipäeva puhul.
Juubilari olid õnnitlemas Käina vallavanem Omar Jõpiselg, Hiiumaa spordi­liidu esimees Anton Kaljula ja Käina spordikeskuse juhataja Hannes Maasel.
Kultuuriministri Indrek Saare aukirja ja preemia andis Jürjole üle Eesti jääpurjetamise Monotüüp XV liidu juhatuse liige Tiina Mõtuste.
Kalevi jahtklubi juhatuse poolt õnnitlesid Olev Roosma, Silvi Roosma ja Jüri Sharashkin. Roosmad  tõid lisaks kingituse ka oma pere poolt – purjeka kujutisega klaasist meene, millel tekst: “Sinu suurte võitude taga on suur töö ja Urve toetus.”
Juubilari õnnitlenud ja vimpli kinkinud Eesti jahtklubide liidu juhatuse liige Egon Elstein ütles Hiiu Lehele, et Vello Jürjo on väga ainulaadne nähtus: “Nii kõrges eas saavutada nii kõrgeid tulemusi. Ma ei tea, et  rohkem Eestis, ei purjetamises ega ka mõnel muul spordialal, rohkem kedagi teist sellist oleks.”
Selles, et Jürjo nii märkimisväärselt kaua tipus püsinud, on Elsteini sõnul oma osa nii Jürjo isiksusel kui spordialal: “Jürjo kohta on öeldud, et ta on üks erilisemat sorti mees, aga tõesti, purjetamine on ala, millega saab ka päris kõrges eas tegeleda. Oluline, et sportlane on heas vormis, ei ole ülekaalus ja eks sportimine hoiabki heas vormis.”
Elstein märkis, et jää­purjetamine on väga tehniline spordiala, nii et tihti lähevad oskused koos vanusega järjest paremaks. “Kuni tervis vähegi lubab ega need mehed järgi ei jäta ja kui purjetamine juba vähegi veres on ega see enam välja ei lähe.”
Juubilar tänas näituse korraldamise eest Ain Tähistet ja kõik küllatulnuid.
Vanameister ja tulevikutäht
Hiiu Leht sai juubilariga jutule parajasti siis, kui lilli andis üle noor, andekas ja edukas jääpurjetaja Ants Haavel, kes hiljuti samuti Monotüüp XVga sõitma hakanud.
“Mul on suur au Vellot tunda – oleme seotud kaheksa­kümnendatest aastatest, kui mina olin väike poiss – Vello poeg on minu eakaaslane ja ma mäletan juba sellest ajast, et isa oli tal alati kaasas ja õpetas teda purjetama,” rääkis Haavel. Kuus aastat tagasi said nad uuesti kokku Roomassaares ja lõid käed, et Haavel hakkab sõitma Monotüüp XVga. “Olen suhteliselt algaja, aga kui ma vaatan Vellot ja tema pikaealisust sel alal, siis mõtlen, et polegi vaja kiirustada.”
Haavel, keda vanemad sõitjad nimetasid jääpurjetamise tulevikutäheks, ütles, et jääl on nad küll konkurendid, kuid Jürjo käest on ta ostnud kelgu ja Vello aitab teda kogu aeg.
Jürjo lisas, et nõu võib alati küsida, aga tänapäeval treenereid sel alal õieti polegi – igaüks on ise enda treener.
“Aga kogemustevahetus käib enne igat sõitu – vaatame trimmi ja kuidas Vellol asjad sätitud on,” ütles Haavel vahele. “Me ei saa ikkagi aru, kuidas ta enne finišijoont meist mööda saab. Tundub nagu kõik korras, aga jälle ta kuskilt tuleb!”
Jürjo kinnitas, et kelgu häälestamiseks on mõned nipid, mida kogenumad sõitjad teavad rohkem. “Nõu annan ikka, et noored oma resultaati parandaks,” kinnitas vanameister.
Napp pääsemine
Arutledes, mis selle spordi­ala juures tõmbab, ütles Jürjo, et üks on hea tervis – teinekord oled jää peal läbimärg, tuleb ette juhuseid, kui sõidad jääprakku või vette, kuid tänu karastusele haigeks ei jää.
Ta meenutas nappi pääsemist Rootsis ühe järve jääl, kus ta võistles DN klassi jääpurjekaga. Distants oli juba paika seatud ja Jürjo läks jääle esimesena ning sattus kohta, kus jää paksust oli vaid paar sentimeetrit. Loomulikult vajus ta koos purjekaga läbi jää. Kurguni vees olles sai ta aru, et ise ta oma jõul jääservale ei pääse ja mõtles juba – kas nüüd ongi lõpp. Appi tuli juhus, üks rootslasest uisutaja, kel oli kaasas päästevarustus – kepp, millega end jääl edasi lükata, jäänaelad ja paarkümmend meetrit nööri. “Ta juba eemalt nägi, et ma läksin läbi, tuli sinna ja viskas mulle nööri, aga see ei ulatunud minuni. Olin juba veerand tundi sees olnud. Hakkasin rusikaga jääd lõhkuma, et nööri otsast kinni saada. Lõpuks saingi ja ta sikutas mu välja.”
Jürjo võttis poja kelgu, tegi sellega kõva jooksu kaldale, vahetas riided ja käis sooja duši all ega saanud isegi nohu. Ka kelk õnnestus päästa, ainult tööriistad ja tagavaratallad läksid järvepõhja. Ainult võistlus läks nahka, ja mitte vettekukkumise, vaid tuulevaikuse tõttu.
Jürjo: Nii põnev oli!
Purjetamispisiku sai Vello Jürjo Pirital laenupaadiga sõudmas käies. Ühes kuuris seisid jääpurjekad ja kui tollal 15aastane Vello neid nägi, otsustas ta – vot sellisega tahan ma sõita. “See oli unistus, kuigi jääpurjetamisest ei teadnud ma midagi,” ütles Jürjo. Siis sattus ta juhuslikult paadivanemate kursusele ja sealt purjetajate kampa. Seal harrastati nii purjetamist kui jääpurjetamist. Kuna Jürjo oli Voltas tööl ja õppinud mudeltisleriks, oli tal juba kogemusi puutööst. Seda oskust aga läheb jääpurjetajal väga vaja – on ju Jürjo kõik oma kelgud ise ehitanud ja teinud neid teistelegi. “Mulle räägiti auk pähe, et tule tööle, hakkme jääpurjekaid ehitama. Muidugi, palk oli vilets, aga huvi oli nii suur, et läksin ja esimese talvega tegin ühe kaheteistkümnese ja ühe kaheksase kelgu.”
Tollal olid nii kõvad talved, et juba novembrikuus sai sõita jää peal. “Saime need kelgud kohe sõitma ja asi oli nii põnev,” meenutas vanameister. Noorteklasside järel pakuti talle täiskasvanuks saades võimalust sõita
Monotüüp XVga. Praeguseks on tema tiitlite loetelu ja medalite rivi väga pikk, kahjuks mahtus näitusele vaid väike hulk karikaid, kuid huvitava ülevaate teeneka sportlase saavutustest saab kindlasti. Näitus jääb avatuks homseni, 26. oktoobrini, kummalgi päeval kella 12–16ni.