Just Leopoldi sõbralauluga kutsus Viscosa kultuuritehas reedel kõiki endale külla – vabrikuvaremetes on nüüd üks soe tuba. Kes päriselus ei pääse, saab tulla virtuaalselt.
Detsembri esimesel päeval aastaseks saanud Viscosa kultuuritehase kontorimaja tunneb suurel tehasealal ära kahe ukse ette pargitud valge auto järgi. Sissekäiguni juhatab paks must kaabel, mis toob vanasse vabrikuhoonesse elektrit Kõrgessaare päästekomando majast. Varemetes on külm, trepid on ehitustolmu täis, aga kusagil siin peab olema värviliste akendega soe, korda tehtud kontorisaal. Laest ripuvad traadid, seintelt kukub krohvi, aga purunenud plaatidest tee viib tõepoolest silmnähtavalt värske, punase raamiga väikeste ruudukestega klaasukseni. Siin, selle ukse taga, avaneb täiesti teine maailm. Tuba on soe, vaip on maas, aknaavades uued, punased ja rohelised 2,5 meetri kõrgused ja 1,5 meetri laiused aknad. Diivanitel istuvad inimesed, vaibal mängivad lapsed.
Virtuaalse jäädvustuse eesmärk on Pärteli sõnul talletada seda, millises seisus kompleks praegu on.
Tuleviku- ja minevikumaailm
Sellist jalutuskäiku võiks vabalt kirjeldada ka keegi, kes pole tegelikult vabrikus kohapeal viibinudki. Kogu tehasekompleksist on värskelt valminud kolmemõõtmeline kaart, mida mööda saab vabrikuseinte vahel ringi liikuda täpselt samamoodi nagu Google’i kaardi tänavavaates. Ühest küljest on sellise virtuaalse jäädvustuse eesmärk Marco Pärteli sõnul talletada seda, millises seisus kompleks praegu on. Teisest küljest on seda vaja ka selleks, et võimalikud teatri-, muusika- ja kunstiürituste korraldajad võiksid oma tegevusi Viscosa kultuuritehases planeerida kohale tulemata. See viib Viskoosa neile koju kätte.Kõik on Pärteli sõnul arenenud oodatust kiiremini. „Olen pidanud õppima ära palju asju, mille jaoks arvasin, et mul on vähemalt kolm aastat aega,“ kirjeldab ta. „Ma ei teadnud isegi, mida biennaal tähendab, enne kui Al Paldrok ja MTÜ Academia Gustaviana selts seda tehase seinte vahel korraldama tahtsid hakata,“ räägib ta. Nüüd on Hiiumaa 2023. aasta kunstibiennaali juba Miamis esitlemaski käidud. Juttu suurtest plaanidest, mis kõik võiks olla, kui raha oleks, Pärteli suust ei kuule. Kuuleb vaid ettevaatlikke mõttepoegi, mille juurde kordab ta kui mantrat: „Ma ei taha ette kaagutada.“ Aga näha on, et korraga käib nii mõtte- kui füüsiline töö.
Tehaseruumides saab nüüd virtuaaltuuri abil ringi jalutada igaüks, kasvõi oma kodu diivanilt.
Aknad maailma
Vaid nädal enne virtuaaltuuri valmimist võeti vastvalminud kontoritoas sõprade ja kohalike seltsis vastu uut aastat. Selle majaosa korda saamine nii, et seda saaks talv läbi kasutada, ongi Pärteli esimene eesmärk. Endise direktori kabineti aknad ja uks said valmis pisut enne jõule ning valmistati Hiiumaal Paluküla Puidukojas ja Honga puidutehases. Palukülast on pärit ka kaks suurt töölauda, üks sinine, teine kollane. Praegu töötab siin Pärtel üksi, kuid õige pea on kampa oodata veel kaht-kolm peamiselt ühemeheettevõtet, kel pole töötamiseks vaja muud kui internetiühendust. Majaosa suurem plaan, mis suure tõenäosusega hakkab täituma juba sel suvel, on saada teatrisaaliks. Lisaks võiks majas olla kohvik, mis talvel toimiks kui kogukonnaköök. Samuti saab siin olema ruum väiksele õllekojale.
Järgmine konkreetsem eesmärk on saada aknad ette ka kontorimaja alumisele korrusele. Selleks saab õige pea avalikuks kampaania, mille raames on igaühel võimalus hakata ühe Viscosa kultuuritehase akna omanikuks.
Virtuaalsele tuurile saab siit:
Huvitav fakt:
Aasta lõpus asutasid Marco Pärtel ja Allan Kool (sihtasutuse ja kultuuritehase poole pealt) ning tuntud Eesti sündmustekorraldajad Janek
Reimal ja Silver Roostik ühiselt uue ettevõtte nimega Peosfääri instituut. Ikka selleks, et koostöö professionaalsete sündmuste korralduse nimel Viscosa kultuuritehases oleks lihtsam.
Aknakampaania idee Viljandi puuseppadelt, Marco Pärtel:
„Akende kampaania idee tuli keskkonnast. Sellises ideedest tummises ruumis lähevad vahel autorid kaduma, ma vabandan. Nagu iga helilooja veidi unistab, et tema lugu muutuks rahvalikuks viisiks ja on selle nimel valmis oma nime ohvriks tooma, loodan, et ka selle sähvatuse autor andestab mulle, et tema nime praegu meenutada ei suuda. Kui olime seda mõtet omavahel natukene põrgatanud, tuli info Raivo Põldmalt, kui ma ei eksi, et Suuremõisa lossis on ühele aknale selle loomise hetkel jäädvustatud armastuskiri. Sealt sündis ka meie mõte, luua siin soovijaile võimalus, jäädvustada neile praegusel hetkel oluline sõnum tulevikku. Olime selle mõttega paar päeva endamisi elanud ega olnud seda kusagil avalikkuses välja öelnud, kui korraga jalutasidki saalis ringi kolm inimest, kellest üks tutvustas end puusepana Viljandist ja küsis, kas ta saaks sellesse loosse oma väikse panuse anda ja valmistada siia akna endale ja oma vennale.
Samal ajal jalutasid hoovis ringi kaks kohalikku naist, kes vabriku aknaavasid katvail fotoseintel tuttavaid nägusid kohtasid. Üks neist reageeris tahtmatult pealtkuuldud vestlusele ja küsis, kas tema ka saaks ühe akna osta. Et aknad on kindlasti tema jaoks natuke kallid, avaldas ta soovi, tasuda osamaksetena. Vahetasime kontakte ja lubasin, et mõtleme selle välja, kuidas ka tema selle akna endale osta saaks.“
