Viimased pikaks veninud talved on olnud igihaljastele okaspuudele karmid. Kannatavad isegi seni täiesti külmakindlad liigid. Mis siis veel õrnematest eksootidest rääkida.
Tänavuse keset aprilli veninud talve järel kolisin oma haruldasemad okaspuud ära metsaaeda. Nimi viitaks justkui varjukale paigale. Tegelikult on see lage ala lihtsalt kolmest küljest metsaga ümbritsetud. Lagedam suund avaneb pealelõunakaarde. Õnneks kasvab seal ees suur laiavõraline kuusk, kelle varju sain joondada näiteks krüptomeeria, sirmokka, kunningaamia, lõhnaseedri, aga ka pontose rodod. Tulevik näis muretu olevat – pääsen edaspidi nende varakevadise päikse eest varjutamisest!
Kuid see õnnis tulevikulootus kestis õige üürikest aega. Septembris avastasin, et lausa üleöö on kuusel osa võrseid kolletunud. No kuidas nii äkki? Tuttav oletas, et ehk on juurepess kallal. Pess või mis iganes, igatahes näib, et kuuse elu on kiiresti otsa saamas. Iseenesest või sel väga tähtsust oleks – kuuski ümber metsas ju küll. Kuid teist sellist n-ö päiksesirmi rohkem seal metsaaias pole. Tjah, tore kuusk oli. Või õigemini veel on. Veel pole me teda maha võtma kiirustanud. Veel saab kergema vihmasabina eest ta alt varju. Veel…
Kuuse saatus näikse otsustatud olevat. Aga mis saab nüüd kõigist neist just ta varju kolitud õrnadest okaspuudest? Lõputult neid varjutada ei jõua. Eks varem või hiljem pea asi siiski n-ö loodusliku valiku hoolde jääma.
