repro 
erakogu 
Anni Julge Koroonaviiruse mõjulaine all elades on inimestel tegemisi vähem ja aega mõtlemiseks rohkem. Nii võib tekkida tunne, et võõrsil polegi kõige parem ja hakkad igatsema tagasi koju. Koju, mille järele ehk kiire elutempo tõttu varem puudust tunda ei jõudnudki. Nii juhtus ka Oksanaga, kes neli aastat elas Hispaania päikeserannikul Costa Blancal asuvas Jalónis, tööl aga käis Morairas.
1986. aastal Kärdla keskkooli lõpetanud Oksana lahkus Hiiumaalt aastal 1994, siis kui paljud teisedki saarelt minema kippusid. “Tundus, et ah, mis siin Hiiumaal ikka teha on,” meenutab ta nüüd. Esialgu töötas Tallinnas juuksurina, pärast koolitas teisigi. Üheksa aastat elas Soomes ja ühel hetkel paistis, et tervislikel põhjustel tuleb juuksuritööga lõpp teha. Nii õppis ta hotelli administraatoriks. Seegi töö meeldis Oksanale väga, just klienditeeninduse poolest. Loomingulisusest jäi ametikohal aga vajaka, mis andis talle kindluse, et juuksuriamet on tõesti see õige. Õnneks ei olnud tervisemure püsiv ja nii sai ta juuksurina jätkata. Sama ametit pidas ta ka Hispaanias elades.
Mossitajad ja rõõmurullid
Tööelu, kui niisugune, Oksana sõnul riigist ei sõltu, koormused on sarnased ja tööl käimise kõrvalt jääb vaba aega sama vähe või palju, kui seda jääks siin. Inimeste soovid juuksurile erinevad riigiti aga küll. Selle koha pealt peab Oksana eestlasi julgemateks värvijateks võrreldes nii Soome kui ka Hispaania klientidega. “Muidu mõtled, et hispaanlased on sellised keevaverelised ja tahavad eriti vägevaid värve, aga ei – täiesti naturaalsed,” naerab ta.
Kuigi hispaanlased tunduvad väga keevalised ja eestlased pigem kinnised, ei olnud Oksanal inimeste n-ö olemusliku erinevusega mingisuguseid probleeme. Samuti ei nimetaks ta eestlasi ei ebasõbralikeks ega kinnisteks. “Inimesed on palju rohkem avatumad, kui nad omal ajal olid,” on ta märganud. Eriti sõbraliku vastuvõtu osaliseks sai ta aga Hiiumaal, kus kõik meeleldi aitavad ja juttu teevad.
Siiski nendib ta, et päikselisemas ja soojemas kliimas on lihtsam naeratada, kuid mossitajaid leidub ka seal: “Ma arvan, et igal pool on omad mossitajad ja omad rõõmurullid.”
Eriolukord tõi koduigatsuse
Juuksurisalongi plaanis Oksana tegelikult avada hoopis Hispaanias, kuid enne, kui see oleks päriselt valmis saanud, tõstis pead koroona ja riik keerati lukku. Lockdown aga pööras elu pea peale – tänavatel valvas politsei, kes isegi tühjal promenaadil jalutavad inimesed tagasi koju saatis. Samuti olid isolatsioonist põhjuseta lahkujatele trahvid kerged tulema.
Kuigi märtsis kehtestatud eriolukord oli raske, suutis Oksana seda mõista: “Hispaanlased on hästi sotsiaalsed inimesed, kui neile lihtsalt öeldakse, et hoia vahet, siis ega nad seda ei hoia.”
Keeruline olukord, mis salongi avada ei lubanud, tänavatel patrulliv politsei ja pidev kodus istumine tekitas aga igatsuse kodu järele, mida ta eelneva kiire elurütmi juures ei olnud tundnud. Nii saigi suvel, kui oli selge, et uus koroonalaine tulemas on, asjad väikse Ford Fiesta pagasiruumi pakitud ning koos tütre Kristiina, tütrepoja Antoni ja kassiga teele asutud. Eesti poole sõites ei kuulunud Oksana plaanide hulka ei Hiiumaale jäämine ega siin salongi avamine. Esialgu paistis mõistlikum minna ikkagi Tallinna, kus n-ö vana salong oleks ta avasüli tagasi võtnud.
Tütart Hiiumaale tuues aga hakkasid tekkima uued tunded. “Ma ei tea, mis seal praami peal juhtus, aga vaata, mõistuse hääl ütles, et Tallinn on suuremate võimalustega, süda aga ütles, et jää ikka siia, jää ikka Hiiumaale.” Nii selgitab Oksana fenomeni, mida paistavad kogevat paljud, kes mandrilt saare poole reisides just merel olles uut sorti sisemist rahu tunnevad. “Hiiumaal ongi selline hästi hea energia,” lisab Oksana naeratades.
Konkurents või abikäed
Käinasse kolis ta puht juhuslikult: kohalik üürikorterite turg on väga väike ja nii tuli vastu võtta esimene vähegi sobivam pakutud variant. Töökoha suhtes oli Oksana aga valivam ja nii ei näinud ta muud võimalust, kui siia midagi päris oma luua. Hispaanias võis küll salongiprojekt vett vedama minna, kuid uus algus siin teda ei hirmutanud. “Mul oli selline hea sisetunne ja see ütles, et kõik läheb hästi,” ütleb ta. Sisetunne ei valetanudki ja kõik läks üsnagi ladusalt. Naabri abiga said seintele vajalikud riiulid ja kogukonna toetav hoiak aitas kaasa moraalselt. Nüüd on veel vaja korralikku valgustust ja koridori remonti.
Kohalike juuksurite konkurendiks Oksana ennast ei pea, kuna asja uurides selgus, et järjekorrad juuksurisse on siinkandis reeglina vähemalt paar nädalat. Nii nimetab ta end pigem abikäteks. “On ju igasuguseid salonge, mis töötavad nii, et mitu juuksurit on samas ruumis – kõik on omavahel justkui konkurendid, aga mingit probleemi pole,” arutleb ta.
Kõik muutunud
Kogukonna positiivne tagasiside ja pidev tegutsemine pole Oksanal lasknud Hispaania järele igatsust tunda. Ka on Hiiumaal kõik väga muutunud ja avastamist palju, alates matkaradadest kuni uue ilme saanud sadamateni.
“Isegi inimesed on muutunud,” mõtiskleb Oksana. Endiseks aga on jäänud väikese koha kõik-teavad-kõiki olemus, mis talle väga meeldib.
Pika mõtlemise peale leiab Oksana siiski ühe asja, mis muutunud ei ole. “Kivi-Jürka on ikka sama koha peal, kus alati olnud on,” ütleb ta naerdes. Muutused on tema sõnul olnud aga ainult positiivsed ja tulevikku vaatab ta samuti lootusrikkalt.
ANNI JULGE
