Kadri Taperson
Üks sõber Soomest postitas hiljuti sotsiaalmeediasse pildi oma aasta kõige olulisemast päevast. Sellel päeval segas ta erinevatel aegadel laagerdunud kompostid kokku ja kastis valmistehtud segu. Pildi alla kirjutas ta nii: “Kõige süngematel hetkedel tuletab kompost meelde, et kevad tuleb taas …”
Minu kompostikummardamine vist nii pidulik pole, aga olen rõõmus, et Kuuli talus ei visata midagi niisama ära. Mis vähegi võimalik, on ringluses ja taaskasutuses, vanadest asjadest tehakse uusi, jne. Ja komposti tehakse ka.
Aga ma olen lohakas kompostitegija. Majapidamisest ja aiast tekib ülejääke liiga palju, ühtegi kasti või kompostrisse need ei mahu, ja nii ongi kogu kraam kuhjas ja umbrohi kasvab temast rõõmsalt läbi. Korralikku komposti tuleb sellisest tegemisest päris vähe. Aga kuidas teha korralikumalt?
Vestlesin sel teemal ka aiasõbra Ann Hadjega, kes rääkis, kuidas tema hankis endale soojustatud kompostri, mis on tehtud prügikonteinerist. Sinna paneb ta toidujäätmed ja muru ning välja võtab komposti. Millegipärast segu talve jooksul siiski alla ei vajunud, protsess hakkas pihta alles varakevadel. Varasuvel kasutas ta saadut kasvuhoones.
Haldi külast pärit Therese-Liise White, kes peab ka blogi https://metsikaed.wordpress.com/, ütleb, et komposti tegemine on nagu toiduvalmistamine – koostisosad on olulised ja seda tuleb kindlasti segada. Therese räägib mulle ka okstejahust, mida on hakatud kasutama turba asemel, sest viimane pole eriti keskkonnasõbralik. Aga kõigil ei ole oksapurustajat, millega sellist jahu teha ja need purustajad töötavad peamiselt elektriga või tuleb kasutada lausa fossiilseid kütuseid.
Ka Kristiina Hellströmil oksapurustaja puudub, ehkki ideaalis võiks temagi arvates oksi jahvatada ja neid komposti lisada. Kristiina kompostitegemise oskused ulatuvad kindlasti toiduvalmistamisest kaugemale, pigem on see teaduse ja kunsti segu. Tema kogemustest saab lugeda ka tänastes raamatusoovituses välja toodud lugemisest “Minu Hiiumaa aed”. Kristiina kompostikastid on suured: umbes poolteist korda poolteist meetrit ja meeter korda kolm meetrit. Aga ikka ei mahu sinna kõik ära. Kompostreid tal ei ole. “Küllap need täidavad oma otstarvet, aga neist pole väga näha, mis sees toimub,” leiab ta. Suur kast on igaljuhul parem kui lihtsalt kompostikuhi, sest siis ei kuiva kompost läbi ja seda saab rohida ja kasta.
Minu küsimuse peale, kas väärtuslikku komposti saab teha ka nii, et selles loomset materjali üldse pole, vastab Kristiina, et saab ikka. Tuleb lihtsalt rohelist rohkem panna, et oleks piisavalt lämmastikku. Roheline ja kuivanud materjal peaks heas kompostis niikuinii tasakaalus olema. Tuhka ei ole Kristiina
arvates mõtet komposti panna, seda võiks kasutada niisama väetiseks. Merihein ja adru on kindlasti hea väetis, aga ka need kõdunevad kompostis kaua. Seemnetega hullult levivaid taimi peaks koguma eraldi hunnikusse ja naadijuuri ei tasu üldse komposti panna.
Kui ma küsin, kas ta mulda ka kompostitavale materjalile vahele paneb, rõhutab Kristiina, et tuleks defineerida, mis on muld. Tema lisab valmivale kompostile sedasama omatehtud kompostmulda, aga mitte poest ostetud mulda, mis on tegelikult ju turvas. Korralik kompostitegija kaevab kindlasti komposti läbi, sest siis see kuumeneb ühtlaselt. Kompostikunstnik soovitab asja õppimiseks kahte raamatut, mis on mõnes Hiiumaa raamatukogus olemas. Üks neist on “Kompost” (Ingrid Olausson, 2005, Tänapäev) ja teine “Kompost ja kompostimine” (Maia Raudseping, 2010, Maalehe raamat).
