Connect with us

Külalugu

KASSARI | Poolsaare moodi saar Hiiumaa kõrval

Kassarit on Hiiumaast eraldiseisev, mis siis, et suure saare küljes kinni. Veel rootsi ajal, 17. sajandil oli kahe saare ja laidude (Orjaku, Puulaid jt) vahel laevatatav veetee, aga  kuna 10 000 aasta taguse jääaja järel kerkib maapind umbes kaks millimeetrit aastas, siis tänaseks on olukord muutunud ja laevatee asemel on truubid. Kassari on praeguseks jaotunud nelja küla vahel: Kassari, Esiküla, Taguküla ja Orjaku.

 Endine mõisasüda on täna Kassari küla all. Nimele vaatamata pole Kassari küla ajalooline, vaid moodustatud asundusena 1920. aastatel Kassari mõisa maadele. Külasid on Kassaris olnud ennemalt mitmeid – Uidu, Kiisi, Mäealuse, Uusküla, Orjakus oli veel Mereküla. Sääre tirp kuulub Kassari küla alla. Ajalooline erinevus külade vahel selgub siis, kui inimese maine teekond lõpeb: Kassari, Esi- ja Taguküla kadunukesed maetakse üldiselt Kassari kabeliaeda, Orjaku omad Käina surnuaeda.

Talveks suletud Muuseumimaja õdusalt soojaks köetud tagatoas võtab meid vastu Merike Niimann, Kassari muuseumi järelevaataja, kes võtab suviti iga päev külastajaid vastu ja hoolitseb maja eest. 

Merike Niimann.

Merike asub ajalugu selgitama: Stackelbergid ostsid mõisa 18. sajandi keskel. Sama pere rajas ka Kassari surnuaia. Viimased Stackelbergid olid vend ja õde Justus ja Sophie. Peale Vabadussõda oli mõisa peamaja asundustalude saajate esialgseks majutamiseks, aga paraku põles maani maha nii, et pole enam kohtagi näha. Mõisa hoonetest on alles tall, aidahoone ja mõni jupp kiviaeda. See, kus praegu on vastavatud Õllekoda, oli mõisale kuulunud 1888. aastal ehitatud kuivati. Mõisa südames asuv praegune muuseumimaja ehitati antvärkide, meie mõistes ametimeeste ja meistrite, majutamiseks. Pärast mõisaaega oli siin kuni 1965. aastani kool, hiljem muuseum. 

Muuseumi õue peal on mitmeid huviväärsusi. Esiteks mälestusmärk-piimapukk, kus Lepa Anna ja Panso oleksid saanud pada ajada. Traagilise laevahuku läbi teinud Estonia päästepaat, mis tormise 1994. aasta septembrikuus Hiiumaa randa jõudis ja Tagukülast pärit akadeemik Ülo Kaevatsile pühendatud kahe poolega pink, et kaks tarka inimest saaksid omavahel mõtteid vahetada.

Millises koolimaja ruumis Panso suvitas?  Nooremale publikule teadmiseks, et Voldemar Panso (1920–1977) oli legendaarne nõukogude aja eesti teatri alustugi, lavastaja, näitleja, publitsist, teatripedagoog ja teatriteadlane. 

Merike näitab ühte muuseumimaja tubadest, kus praegu on kappide avahoidla. Siin oligi Panso tuba, kui ta kas suvel või mõnikord ka talvisel koolivaheajal vaikust-rahu kirjutamiseks otsis. Esimest korda olla Panso tulnud Kassarisse suvitama juba 1939. aastal ning hiljem mitmete aastate jooksul peale sõda. Merike näitab avahoidlas meile valget kaunistusega kappi, mis kuulunud Aino Kallasele – ootamatu kohtumispaik kahele kirjanikule. 

Panso oli see, kes kirjutas raamatus „Naljakas inimene“ (1965) kuulsaks kohaliku naise Lepa Anna. Merike ütleb, et Panso käinud alailma Anna juures, pliiats ja märkmik käes ja kirjutanud tema ütlusi üles. „Lepa Anna oli selline otse- ja mitte eriti diplomaatilise ütlemisega inimene. Mõnikord sai Panso öeldust alles tüki aja pärast aru ja siis naeris,“ kirjeldab Merike kahe kuulsuse kohtumisi.

Lepa Anna maja muidugi säilinud ei ole, aga majakoht on muuseumi kõrvalt läbimineva tee paremal küljel, kus Paja põld, ja sealt vasakult neljas talukoht oligi olnud tema maja. Et ajalooline mälu ei kustuks, andis Kassari küla omaalgatuse programmi toel 2019. aastal välja Kassari külasid, talusid ja nende elanikke tutvustava pildialbumi. See on väga ilus ja südamlik sissevaade põlis- ja suvekassarlaste ellu. Huviline saab seda Kassari muuseumist veel tänagi osta. Austusega räägib ta Kassari haridusseltsi ümber koondunud inimestest. Haridusselts toob kogu saare elanikud kokku küll näitemängude esitamiseks, spordiks, mitmel teemal loengutesse, kohvikusse, antakse välja ajalehte ja muid väljaandeid, kasvõi Lepa Anna mälestuse jäädvustamiseks. 

Merike tuli koos mehega Hiiumaale läinud sajandi kaheksakümnendatel Emmastes elanud õe kutsel, et tulge siia, sest siin on nii ilus. Rubla-aja lõpul saigi pere Kassarisse maja osta, üsna Lepa Anna talukoha lähedale. Merike töötas algul nutriakasvatuses, hiljem tuli muuseumisse. Vabal ajal koob kangastelgedel põrandavaipu ja mängib abikaasaga malet. Tänaseks on pere üles kasvatanud kolm last, kes kokku kinkinud Merikesele ja ta abikaasale neli lapselast – Carmel Anette, Oliver, Lumi ja Rahel.

Ma teen Kassaris asju sellepärast, et oleks omal huvitav ja mugav.

Endine kolhoosi nutriakasvatus, praegune Kassari Puhkekeskus on muuseumist otse kiviviske või jala kõndimise kaugusel, olenevalt inimese temperamendist. Autoga mööda talvist teed sõites paistab teeristil silma kolme ja poole meetri kõrgune Leigri kuju, mis turistidele alati head meelt teeb. Nimelt on lendu läinud legend, et naine, kes veel Leigri jalge vahelt läbi mahub, võib hõlpsasti lapseootele saada. Skulptor Kalju Reitelil valmis kuju 1991. aastal, aga mööda läks mitmeid aastaid eri laohoonetes seismist, enne kui Leiger koju tuli. Kuju kannab seljas kivi, millel kaks saarlast, kes igatsevalt kodu poole vaatavad ja üle vee tahavad. Teisel pool teed on aga küla ühiste jõududega puhtaks raadatud kõrge kallas koos sinna paigutatud pingiga, kus istudes on hea Saaremaad vaadata. 

Tänapäeval on  Kassari puhkekeskus kujunenud kogu saare ärikeskuseks. 

Sander Kopli.

Sander Kopli, ettevõtja ja kogukonna aktivist, hakkas enda sõnul Kassarisse hotelli ehitama siis, kui tegijail oli hea aeg. Vanast lagunenud kolhoosiaegsest tootmishoonest sai viieteistkümne toaga majutus, kus kümmekond aastat on hotelli standardit hoitud. Sandri sõnul käib siin praegu inimesi, kes on juba omaks saanud, tulevad igal aastal puhkama ja tahavad sama tuba saada. Keskuse laiendamiseks tehtud projektid ootavad taas soodsamaid aegu. 

 „Ma teen Kassaris asju sellepärast, et oleks omal huvitav ja mugav,“ ütleb Sander. Ei lähe ju Kärdlasse midagi tegema! Näiteks Kassari pood võiks käibe poolest talvel kinni olla, aga nii on endal ja külarahval mugavam, kui lähedal on pood, kus kokku saada. Hoitakse elustiili, loodust ja püütakse kala.

Hotelli resto kohta ütleb Sander, et kevadel ei saa enne lahti teha, kui hooaeg käima on läinud, sest kliente ei ole piisavalt. Paraku on meie hooaeg kaks kuud, mõõda, kuidas tahad. Läbi resto realiseeritakse kala, mida ise püütakse, lauale lähevad omad lambad, juur- ja puuviljad. 

Sandri mitmete majutusasutuste hulka on hiljuti jõudnud Vetsi tall ja kämping. Liilia hotell Käinas tegutseb ja on oma nišši leidnud, samuti Käinas oleva Lõokesega peetakse pikemat plaani. Sealt otsivad kliendid madalat hinda, tullakse bussidega Ida-Virust, Lätist, varasemalt käidi ka Venemaalt. Hoone edasise saatuse kohta on variante mitu – kas hotelli remontida või ümber ehitada korteriteks. 

Sander on läbi ja lõhki Kassari mees, sündis siin saarel, peres oli kolm last. „Vahepeal käisin muidugi mandril õppimas ja kogemust saamas,“ jutustab ta. Tema enda peres on nüüd kuus last. Vanim neist,  26aastane, on näiteks Hiiumaal, kirjutab kaugtöö käigus koodi. Ei tahagi Hiiumaalt ära käia. 

Ester Tammis.

Üsna lähedal Puhkekeskusele elavad Truubi talus Ester Tammis ja Toivo Platov. Truubi talu sellepärast, selgitab Ester, et nende maal on suisa neli truupi. Maja ümber on igasugu huvitavaid kujusid ja kujukesi. 

Avaras köögis söögilaua ääres läheb jutt kohe leivateo peale, sest Ester oli omal ajal see, kes Vetsi tallis koduleiva tegemist alustas. Paljud küsivad, et kas ta kodus ei taha leiba küpsetada. „No ei taha,“ ütleb Ester. Need kogused ja see hulk jahu, mis tal leivakojas olid, ajasid nii palju tolmu, et siis elada üldse ei saaks. Kui Vetsi tall ära müüdi, lõppes ka leivategu. 

Keilast pärit Ester oli enne Hiiumaale tulekut autotranspordispetsialist. Uue aja tulekul suunati ta töö juurest täiendkoolitusele, õppima, kuidas isemajandav Eesti toimib, ja üsna varsti hakkas sel teemal loenguid andma. 

„Pidasin õppekeskuses loenguid ja tegin omale väikese kohviku, kus kohvipauside ajal kohvi ja suupisteid pakkusin,“ ütleb Ester. „Kui me Kassari külla elama tulime, siis veidi kartsime, sest kuuldavasti hiidlased võõrast omaks ei võta. Aga, ei – mina seda küll tunda ei saanud,“ ütleb ta ehk Vetsi tall oli inimestele vajalik. Vetsi talli tahtis pere algselt osta omale suvilaks. Estri vanem poeg Aare Heinla, kes Keilas mitmeid toitlustuskohti peab, küsis emalt, et kas ta teeb nalja?  Kõrtsi on külla vaja. 

Kuna teadmised olid omast käest, siis seda lihtsam oli alustada. Kohe hakati kohalikelt toiduaineid ostma – kes tõi kartulit, kes porgandit, kes rohelist – kõik see oli ka Vetsi tallis taldrikul. „Millega me hakkama ei saanud, olid seened,“ ütleb ta. Hiidlane ju seeni ei tunne ega seenel ei käi. Aga siis avastas ta kodu lähedalt metsast head kohad ning nüüd saab talvevaru seened kõik siit. „Ainult osa pean lastelastele jätma, et korjamisrõõmu anda,“ räägib Ester.

Leivaahi on Vetsi tallis ikka alles, võibolla tuleb kord keegi, kes leiva uuesti küpsema paneb. “Meie leib oli kuulus ja eriti hea oli, kui terve kõrts oli leiva lõhna täis – see oli tõhus reklaam ja isutekitaja,“ meenutab Ester.

Kassari rahvas toimetab üsna palju koos, räägib Ester ja jutustab Külaülikoolist, kus käib koos seltskond teadmishuvilisi, aga loengutele on oodatud kogu Hiiumaa rahvas. Üheskoos tehakse koristustalguid, suvel hoitakse koos ka graafiku alusel Kassari kabelit lahti. 

Kohaliku uudiskirja Kassarimaa laialivedamise on Toivo enda peale võtnud.

Ester ja Toivo on aktiivsed kogukonnaliikmed. Ester üle Hiiumaa ja Eesti tuntud Külaliikumise hing, viisteist aastat Hiiumaal Kodukanti juhtinud. Toivo oli kaua aega Kassari küla külavanem, ja lööb kaasa siiani. Uue statuudi tulekuga jäi külavanema roll kuidagi toppama, kurdab Ester. Kohustusi pandi peale palju, aga võimalusi neid täita eriti ei ole. Toivo on hea suhtleja, sõidab küla läbi ja näeb, kus midagi vaja on parandada või kellel abi vaja on. Sellist ühenduslüli valla ja küla vahel olevat väga vaja. 

Ja kui nüüd mõelda, mis see köige köiksem võiks Kassaris olla, siis eks see soojus ole. Tuleb ju kevad siia tüki maad varem ja mõisa ajal istutati õunapuid kõige varem just Kassarisse.

Kuidas Ester leiba tegi

Esimese juuretise sain Viktor Rõbtšenko käest. Jämeda jahu sain Anu-Maie Jõgi käest Pihla talu veskist, mis on teadaolevalt vanim säilinud Eesti tuuleveski, ehitatud 1762 . Jämedale jahule segasin juurde peenemat jahu. Vetsi tallis oli nõutud ploomi-küüslaugu leib, mis oli julge kooslus.

Juuretis sega kokku jahu ja veega, pane õhtul hakkama. Järgmisel päeval, kui hakatis mullitab, lisa jahud ja muud ained, milleks on ploomid, küüslauk ja sool. Ploomid tuleb leotada ja hakkida, küüslauk samuti hakkida, parajalt soola. Tainas jääb selline vormileiva jaoks parajalt pehme. Lase taignal kerkida. Kui tainas on poole suuremaks saanud, siis pane vormidesse, silu märja käega ilusaks, ja ahju. Igal on ahi omamoodi, umbes keskmiselt tunni võiks leib ahjus olla. Välimuse järgi ja puutikuga torkides saab teada, kas leib juba valmis on. Ahjust välja võttes lase paar tundi veel rätiku all taheneda. Jäta peotäis juuretist järgmise nädala teoks alles.

 

Ilus Villem ehk Köleri Jeesus

[media-credit name="Picasa" align="none" width="800"][/media-credit]

Hiiumaa kunstiaasta puhul ei saa üle ega ümber Kölerist ja Ilusast Villemist. Esimene akadeemilise haridusega eesti kunstnik Johann Köler nägi Kassaris mõisa kutsarit, kohaliku möldri poega Tamme Villemit, kes sobis modelliks tema kuulsaks saanud maalile „Hiiumaa talupoeg kirvega“ (1863). 

Maali asukoht oli kaua aega teadmata, kuni see ilmus avalikkuse ette  alles 2014. aasta oksjonil. Jaan Kross, samuti suviti Kassari mees, kirjeldas novellis „Kolmandad mäed“ (1975) Villemit kui päevitanud, tõmmukat, kergelt võõramaiste, imeselgete näojoontega meest. Peaaegu piibellikult puhast. 

Selle pühakirjaliku näo maalis Köler 1879. aastal Tallinna Kaarli kiriku altarile, lisades uue testamendi sõnad „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete“. Ilus Villem ise oli juba õige vana mees, kui ta altarimaalist kuulis. Ühel ennelõunal tulnud ta Tallinna tühja kiriku võlvide alla, vaadelnud hulk aega pilti kirikuseinal ja lausunud omaette: „Jah, eks me kõik oleme loodud Jumala näo järele.“ 

Villem Tamm suri 1915. aastal 79aastasena ja on maetud Kassari kabeli surnuaeda. 

Villemist on arvatud nii ja naa, pikemalt kirjutas Hiiu Lehes temast Harda Roosna 2014. aasta juulikuu numbris. Vaieldamatult oli Villem ümbruskonnas üks arukamaid ja andekamaid mehi. Tundis hästi sadulsepatööd, purssis saksa keelt, oskas kirjutada ja kangast kududa. Ka mõis hindas Villemi vaimuandeid, sest ta joonistas hästi kaarte. Villem oli see, kes esimesena andis Kassari mõisa omanikule nõu, ehitada 1,5 km pikkune maasild, mis praegu ühendab Kassarit Hiiumaaga.

See, et Villem hilisema mõisavalitsejana talupoegi noomis, oli kindlasti töölistele vastukarva. Samas, me ju takkajärgi päris täpselt ei tea, kui vali tema noomimine oli, aga kurja inimese kuulsus jäi talle külge.

Kordonimajana tuntud Aino Kallase suvemaja lasi samuti ehitada Villem Tamm. Enne kirjanik Aino Kallase ja diplomaat Oskar Kallase perele üürimist suvitas seal majas mitmeid kultuuritegelasi: luuletaja Marie Under, kunstnikest vennad Paul Raud ja Kristjan Raud. Pärast Kallaseid on majas suvitanud vennad luuletaja Ott Arder ja muusik Jaan Arder oma peredega. Maja saab külastada Hiiumaa Muuseumi giidituuridel.

Lepa Anna.

Lepa Anna tölkis Vasjale armastust

„Kui söda jähi seisma, siis akkasin teisi paari panema“

„Paari panema?“

„Näh! Pooled Kassari inimesed minu paari pandud. Olen paari pand ja matnd. Keik tööd teen ee. Sepatööd ka. Ainult pörsa mune pole vettand, kinni oidnd olen küll. Näe!“ – Anna näitab läbi akna tänavale, kus sõidab üks puuseppadest: „Vasja ka minu paari pandud.“

„Kuidas?“

„Ma tölkisi. Vene keelt oska ma nii palju küll, et mihega valmis saada. Vasja oli Kassaris rändrüütliks ja käis mo käest küsimas, kas Liine armastab teda. Liine ise äi osand öelda, äi osand vene keelt. Ma tölkisi. Nii kaua tölkisi, kuni laps valmis oli. Ui-ui-ui, mo eluloost saaks näitemängu küll teha, üsna va pika.“

katkend Voldemar Panso  raamatust „Naljakas inimene“

 

Veel lugemist:

Uudised

Kütusefirma Olerex varem ööpäevaringselt avatud Kärdla tankla sulgeb nüüd uksed juba kell 23, mis tähendab, et süüa sealt öösel enam ei saa.  Kärdla tankla...

Uudised

Hiiumaa vallavalitsus tegi kolmapäeval otsuse lõpetada töösuhe Kärdla osavalla vanema Aivar Viidikuga ja juba järgmisel päeval töötas tema asemel senine Emmaste osavalla vanem Tiit...

Külalugu

Proovigu vaid keegi öelda, et  Kärdlas asuv Jaburate küla pole küla – nimi teeb kohast koha. Seda kinnitavad tunnustatud jaburoloogid.  Jaburaid on aastate jooksul...

Digileht

Hiiu Leht 12. aprillil Utoopiast pandi kunst pihta Margus Soonlepast arvab naljast ja elust Hiiumaale jääb neli keskkonnavalvurit Jaburate küla jaburad lood Digilehe saab...